Kitsed on südamlikud loomad ja neid võib kasvatada toidu, piima, tekstiili või ebatavalise lemmikloomana. Nõuetekohase hoolduse ja söötmisega saab inimene üles kasvatada kitse, kes toodab ise järglasi. Kitsede kasvatamisel on mitmeid olulisi elemente, sealhulgas õigete loomade valimine, neile mugava magamiskoha pakkumine, õige toiduga toitmine ja tervena püsimine. Kitsede kasvatamine võib olla rahuldust pakkuv tegevus, kui nende eest korralikult hoolitseda.
Parim on osta kitsi 4-H klubidelt või kasvatajatelt, et ostja saaks looma põhjalikult kontrollida. Oksjonid on kärarikkad, kiire tempoga asjaajamised ning kogenematu ostja võib sattuda allajäänud kitse peale. Kitse valides peaks ostja läbi kammima täid, kontrollima silmade selgust ning veenduma, et karv oleks sile ja läikiv. Kits peaks välja nägema hästi toidetud, õnnelik ja erk. Kasvataja peaks suutma esitada immuniseerimisdokumendid ja haigusloo.
Kuigi kitsedele meeldib päeval ringi hulkuda, vajavad nad puhast ja kuiva magamiskohta. Tugev kitseaedik tuleks ehitada heast täispuidust. Sellel peaks olema kindel värav, et kits saaks sisse ja välja minna ning aediku puhastamise hõlbustamiseks. Kitseomanik peaks igaks juhuks konstrueerima aediku, mis on piisavalt suur, et sinna mahuks ka üks või kaks kitse.
Aedikul peaks olema katus, mis hoiab kitse kuivana; teise võimalusena võib aediku hoida laudas või kuuris. Aediku peaks täitma kiht heina, põhku või rohtu ja seda tuleks vahetada vähemalt kord nädalas. Suuremad kitsefarmid tuleks tarastada vähemalt 4–5 m pikkuse traataiaga. Külmas kliimas peaks aedik olema hästi isoleeritud ja kitsi tuleks talvel hoida siseruumides.
Looduses elavad kitsed võsast rohust ja väikestest taimedest. Kitsede kasvatamine nõuab toitvamat toitumist. Kodukitsed naudivad lutsernheina. Täiskasvanud inimesed tarbivad iga päev umbes 5 naela (2.26 kg) heina. Kuni kitsed on tiined või imetavad, on hea mõte anda neile toidulisandina valgurikast teraviljasegu. Segu peaks sisaldama umbes 15% valku.
Kitsede tervise säilitamiseks tuleks varustada mineraalne telliskivi. Angoorakitsed on peened sööjad ja vajavad lisatoiduna puuvillaseemnekooki ja kollast maisi. Toitu tuleks hoida kuskil, kus kits seda määrida ei saa; ülestõstetud heinasõim on hea mõte, et hoida heina maapinnast lahti ja hõlbustada selle täitmist. Kitsed on karjatajad ja söövad ka rohtu, umbrohtu ja muid taimi.
Kitsed võivad olla temperamentsed ja neid on raske pidada. Kui pesitsushooaeg saabub septembris ja oktoobris, võib palgata kohaliku tõu, kes mõneks päevaks metskitse teenindab. Kui omanik soovib isast kitse ise kasvatada, peaks ta hoidma takka kindlasti eraldi aedikus.
Enamikul juhtudel saab kohalik veterinaararst tagada, et kits saab olulisi vaktsineerimisi. Samuti tuleb kitsedel regulaarselt kärpida kabja. Kitsede kasvatamisel on sagedasemateks tervisehädadeks parasiidid ja kopsupõletik.
Ussid saab ravida ravimitega, kuid parasiidid muutuvad ravimite suhtes vastupidavamaks, seega on parem keskenduda ennetamisele. Tasakaalustatud ja toitev toitumine on hädavajalik, et hoida kitse immuunsüsteemi tipptasemel – seda parem, et võidelda parasiitide vastu. Samuti kanduvad parasiidid kergesti edasi, nii et kitsi ei tohiks aedikus ja karjamaal liiga palju hoida.