Personifikatsioon on kirjanduslik vahend, milles inimlikud omadused ja omadused omistatakse loomale, objektile, ideele või mõistele. Kirjanikud leiavad proosat ja luuletusi kirjutades palju personifikatsiooni kasutusvõimalusi ning enamik inimesi kasutab personifikatsiooni igapäevases kõnes, ilma et oleks sellest arugi saanud. Üks personifikatsiooni kasutamise viis on kasutada midagi käegakatsutavat millegi immateriaalse kujutamiseks, näiteks tormi kasutamine viha või kaootilise olukorra kujutamiseks. Inimomadusi ja emotsioone võidakse anda ka mittemateriaalsetele asjadele, et neid oleks lihtsam mõista või mõista. Palavikku, mis ei taandu, võib kirjeldada kui kangekaelset või kangekaelset, samas kui õiglust kirjeldatakse sageli kui pimedust.
Personifikatsioonis antakse mõni inimlik atribuut või emotsioon mitteinimlikule olendile, elutule objektile või immateriaalsele kontseptsioonile või ideele. Personifikatsiooni kasutatakse mitmes kirjanduses, eriti luules. Proosakirjanik, olgu see nii ilu- kui ka aimekirjandus, võib kasutada ka personifikatsiooni, et oma mõtteid, ideid ja arvamusi lugejale paremini kirjeldada. Inimlike omaduste andmine mitteinimlikule olendile või elutule objektile on üks personifikatsiooni kasutusviise, mis aitab lugejal kergemini kujutleda mõtet. Mõiste või idee isikustamine võib aidata lugejal seda paremini mõista.
Personifikatsiooni üks peamisi kasutusviise on metafoor, milles midagi käegakatsutavat kasutatakse millegi mittemateriaalse kujutamiseks. Immateriaalset isikupärastades saab see lugeja või kuulaja meelest omamoodi elu. Inimene võib kirjeldada halba kogemust õudusunenäona või nagu rullnokasõitu. Tormi võiks kirjeldada kui vihast last, kes jonnib, karjub ja karjub ning loobib asju. Surma kehastatakse sageli kui grimmi, ehmatavat vikatit kandvat rüüdes tegelast, kelle ülesandeks on surnute hingede viimine teispoolsusesse.
Teine personifikatsiooni kasutusala on immateriaalsete ideede kirjeldamine. Õiglust kirjeldatakse mõnikord kui pimedat, mis tähendab, et ta vaatab mööda sellistest asjadest nagu rass, rikkus ja sotsiaalne staatus ning „näeb” ainult antud olukorra tõde. Kihutavat jõge võib kirjeldada kui kannatamatut, sest tundub, et see kihutab, et jõuda sinna, kuhu tahab. Paljud luuletused, laulud ja lood kirjeldavad armastust kui rumalust, sest loogikal ja tervel mõistusel ei näi olevat mingit rolli selles, kellesse inimene armub.