Interneti kasutamise ja populaarsuse tõus on toonud kaasa seiretehnoloogiate vastava tõusu. Vanemad saavad jälgida oma laste veebikasutust, tööandjad saavad jälgida, kus nende töötajad veebis aega veedavad, ja veebisaitide omanikud saavad muuhulgas näha, kui palju külastajaid nende saidid meelitavad ja kust need külastajad tulevad. Interneti-teenuse pakkujad saavad jälgida, kui palju ribalaiust nende kliendid kasutavad, ning autoriõiguste omanikud jälgivad ja tuvastavad regulaarselt isikuid, kes jagavad kaitstud teoseid võrgus. Interneti jälgimine nendel ja muudel eesmärkidel on muutunud suhteliselt igapäevaseks ja jälgimise meetodeid on nii palju, kui palju on põhjust jälgida.
Jälgimine, millistele üksikutele veebisaitidele kasutaja juurde pääseb, on Interneti jälgimisel üks levinumaid meetodeid. Veebisaidi jälgimine saavutatakse tavaliselt võrgu või personaalarvuti tasemel installitud tarkvaraga. Programm hoiab vahemälu või logi kõigist sirvimisseansi ajal külastatud saitide kohta. Enamasti jääb see jälgimine täiesti märkamatuks ega sega kasutaja kogemust üldse.
Tööandjad kasutavad töökeskkondades Interneti jälgimiseks tavaliselt tarkvarapõhiseid tööriistu. Seire võimaldab ettevõtetel jälgida, kus töötajad oma aega veedavad, ja hoida silma peal, kas töötajad pääsevad tööarvutitest ligi sobimatule või ebaseaduslikule sisule. Vanemad kasutavad sageli koduarvutites sarnast Interneti-seire tarkvara, et tuvastada kõik saidid, millele nende lapsed on juurde pääsenud. Enamasti saab seiretarkvara seadistada ka teatud saitidele juurdepääsu blokeerimiseks. See on kasulik vanematele, kes soovivad hoida väikelapsi komistamast veebis graafilise sisuga, samuti tööandjatele, kes soovivad hoida oma töötajaid tööpäeva jooksul isiklikult suunatud saitidest, nagu e-post ja suhtlusvõrgustikud, eemal.
Kogu jälgimist ei tehta siiski kohalikul tasandil. Paljud Interneti-seire meetodid keskenduvad veebisaitide külastajate tuvastamisele, mis tavaliselt saavutatakse saidi tasemel. Veebisaidi omanik saab installida veebisaidile endasse jälgimisseadmed, mis jälgivad külastajate arvu, nende külastajate päritolu ja seda, kuhu need külastajad järgmisena läksid, ilma midagi külastaja arvutisse installimata. Enamasti saavutatakse saidi liikluse jälgimine Interneti-protokolli (IP) aadressi jälgimise kaudu.
Kui arvuti loob Interneti-ühenduse, määratakse sellele kordumatu IP-aadress. IP-aadress identifitseerib arvuti geograafilise asukoha ja Interneti-teenuse pakkuja järgi, kuid mitte kunagi nime järgi. IP-aadressi omanike identiteedi teadasaamiseks tuleb üldjuhul esitada vastavale internetiteenuse pakkujale kohtumäärus.
Autoriõiguse omanikud jälgivad sageli erinevate peer-to-peer allalaadimissaitide külastajaid, jälgides kaitstud failide andmevahetust. Enamik filmi- ja laulufaile on kaitstud rahvusvaheliste autoriõigustega ning nende veebis ilma loata jagamine on paljudes kohtades ebaseaduslik. Sisuomanikud, kes saavad jälgida, millised IP-aadressid on väidetavalt ebaseaduslike allalaadimistega seotud, kasutavad seda teavet sageli isikute vastutusele võtmiseks autoriõiguste rikkumise eest.
Kuid mitte kogu Interneti-seire pole seaduslik. Küberkurjategijad ja nuhkvaraoperaatorid jälgivad sageli veebikasutajate liikumist võrgus, et edastada reklaame, varastada paroole ja luua identiteediprofiile. Suur osa sellisest jälgimisest toimub küpsiste kaudu, mis on väikesed teabepaketid, mis laaditakse salaja kasutajate arvutitesse alla.
Interneti jälgimist saab kasutada ka Interneti kasutamise jälgimise vahendina. Interneti-teenuse pakkujad määravad tavaliselt piirangud sellele, kui palju ribalaiust abonendid saavad igal kuul kasutada ilma ülemääraseid tasusid maksmata. Teenusepakkujad määravad kindlaks, millised kasutajad on aja jooksul ribalaiuse kasutamist jälginud. Karistuste vältimiseks paigaldavad üksikud abonendid sageli kasutatud Interneti ribalaiuse jälgimiseks tarkvarapõhiseid arvestiid.