Ilukirjandus on igasugune jutustav teos, milles toimuvad sündmused on väljamõeldud. Kõik, mis selle määratluse parameetrite alla mahub, võib üldiselt olla ilukirjandus, olenemata vormingust või žanrist. Näiteks võib fantaasiaraamat olla ilukirjandus ja sama kehtib ka ulmefilmi kohta. Ilukirjanduse omadused varieeruvad olenevalt isiklikust arvamusest, kuid tavalised elemendid, mida erinevad inimesed loetlevad, on tegelane, süžee ja vaatenurk. Sisustus, stiil ja teema on ilukirjanduse lisaomadused.
Tegelane on loo tegelane, kes võib võtta suurema või väiksema rolli. Iseloomustus, meetod, mille abil autor näitab, kes tegelane on, näitab, et ta on staatiline või tasane või dünaamiline või ümar. Süžee on tegevus või sündmuste jada, millest lugu koosneb; tüüpilise süžee põhielemendid on konflikt, haripunkt ja lahendus. Vaatepunkt viitab sellele, kuidas autor lugu räägib ja kelle vaatenurgast. Näiteks võib loo jutustada peategelane, kasutades esimese isiku vaatepunkti, või jutustaja, kasutades kolmanda isiku vaatepunkti.
Võttekoht on aeg, koht ja sotsiaalne keskkond, milles lugu areneb; see on keskkond, mis annab tausta tegelastele ja süžeele areneda. Stiil viitab sellele, kuidas autor kasutab loo jutustamiseks keelt. Autori sõnavalik ehk diktsioon ja see, kuidas ta neid sõnu kasutab ehk süntaks, moodustavad kirjutamisstiili ja seega ka loo tooni. Teema on loo põhiidee või tähendus; üldiselt on see sõnum, mis loost tuleb. Teema ideed võib mõnikord olla raskesti hoomatav ja see ei pruugi viidata moraalile; lisaks ei tohiks seda segi ajada loo süžee või teemaga.
Nii fundamentaalsed kui ka need ilukirjanduse põhiomadused on, on oluline mõista, et ilukirjandusteosed ei ole nendega seotud. Kuna ilukirjandus on kas osaliselt või täielikult selle autori poolt ette kujutatud, ja paljud teised ilukirjanduslikud teosed astuvad piiridest välja. Lisaks on ilukirjanduse teatud tunnuste väärtus teiste ees subjektiivne. Näiteks autor, kes ei näe oma loo kontekstis seadmise tähtsust, võib seda muude tunnuste kasuks alahinnata.