Hüponatreemia on ebapiisav naatriumisisaldus rakke ümbritsevas kehavedelikus. Õige naatriumisisaldus on oluline vererõhu säilitamiseks ning närvide ja lihaste nõuetekohaseks toimimiseks. Hüponatreemial on mitmeid sümptomeid ja kuigi see esineb vaid väikesel protsendil inimestest, on see kõige levinum elektrolüütide häire, mida USA-s ravitakse.
Selle seisundi tavalised sümptomid on väsimus, ärrituvus, peavalu ja veepeetus, isutus ning iiveldus või oksendamine. Teised hüponatreemia sümptomid on oma olemuselt vaimsed ja hõlmavad ebanormaalset või segadust vaimset seisundit, hallutsinatsioone ja võib-olla teadvusetust. Sageli on segasus ja muutused inimese vaimses seisundis esimesed tõsised märgid, kuna ajurakud ei talu hüponatreemiaga kaasneva veepeetuse põhjustatud turset.
Hüponatreemiat diagnoositakse seerumi- ja uriinianalüüsi abil. Peaaegu alati on hüponatreemia algpõhjus, mis tuleb samuti diagnoosida ja ravida. Ebapiisavat naatriumisisaldust saab ravida intravenoossete vedelike, piiratud dieedi ja täiendava hapnikuga. Mugavuse taastamiseks ja krampide ärahoidmiseks võib manustada ka ravimeid, mis kompenseerivad mõningaid hüponatreemia sümptomeid.
Hüponatreemia põhjused on põletused, liigsest oksendamisest või kõhulahtisusest tingitud dehüdratsioon, kongestiivne südamepuudulikkus, mis on diureetikumide kõrvalmõju, neeruhaigus ja teatud muud haigused. Ägedat hüponatreemiat, mis on naatriumisisalduse järsk langus 24–48 tunni jooksul, sageli äärmise füüsilise koormuse või dehüdratsiooni tõttu, peetakse ohtlikumaks kui krooniline hüponatreemia, mis võib tekkida teatud haiguste või häirete korral.
Hüponatreemia võib olla eluohtlik, eriti kui ajurakud ei suuda tekkida võiva turse vastu. See seisund võib mõjutada ka südant. Kuigi mõningaid hüponatreemia tunnuseid võib segi ajada teiste haigusseisunditega, peaks ta viivitamatult pöörduma arsti poole, kui inimene kahtlustab, et tal on elektrolüütide tasakaaluhäired või muud hüponatreemia või dehüdratsiooni sümptomid.