Jaapani traditsiooniliste riietumisstiilide moemõju alates pükstest kuni kleitide ja pluusideni on olnud laialt levinud. Klassikalist Jaapani kimonopluusi, T-kujulist ümberkäiva kuju ja laiade varrukatega rõivast, kanti traditsiooniliselt pidulikuma kimono all alusrõivana koos sobiva alumise seelikuga. Alates 19. sajandi keskpaigast, kui Jaapan avas kultuurivahetuseks kontakti läänega, hakkasid lääne disainerid kohandama kimonostiili vaatamiseks mõeldud pluusideks.
Kimonopluus sai alguse rõivaesemena, mida tunti han-jubanina ja oli mõeldud kandmiseks aluspesuna. Sarnaselt välimisele kimonole on sellel ümbriskinnis ja laiad varrukad, kuid see on vaid pool kimono pikkusest. Han-jubani krae on mõeldud nii, et see oleks kimono alt nähtav, lisades ansamblile sügavust ja dimensiooni, samuti vältides kimono krae määrdumist. Seda kantakse koos susoyoke’iga, mis on kokkusobiv ümbrisseelik. See võib olla valge või mustriline ning seda saab isegi ära visatud kimono jääkidest kokku panna.
Meestele mõeldud kimonopluus, mida tuntakse vaid jubanina, sarnaneb han-jubaniga selle poolest, et see on mõeldud kandmiseks kimono all. Meeste jubanid erinevad selle poolest, et need on tavaliselt valmistatud siidist tumedamat, konservatiivsemat värvi, ilma mustriteta, mida han-jubanil võib leida, kuigi vahel võib leida ka meestele mõeldud lapilisi jube. Meeste ja naiste kimonopluusid võivad olla käsitsi maalitud, värvitud või valmistatud rinzu siidist. Lääne naised kannavad sageli meeste või naiste kimonopluuse õhtu- või puhkerõivana.
Hadagi on teist tüüpi särk, mida saab kanda ka kimono all. Sellel võib olla varrukad või see võib olla varrukateta. Kangas on tavaliselt siid, puuvill või linane ning selle pikkus on umbes 2–4 tolli (5–10 cm) ning see on külmas kliimas kandmiseks paksu voodriga. Jaapanis kandsid seda algselt samuraide klassi mehed, kuid see võib täita ka sama eesmärki kui kimonopluus.
Kuna Jaapani kultuur mõjutas lääne kultuuri üha enam, hakkasid disainerid pluusidele ja muudele rõivastele lisama kimonoelemente. Kimono pluusi laiad varrukad ja sammaskuju meeldisid viktoriaanlikele naistele, kes olid harjunud kasvatama kurvikat liivakellakuju. Kimono pluusi stiil mõjutas ka Edwardi ajastu lambivarjuga tuunika klanitud kuju. Sel ajal oli kimonopluus julge ja dramaatiline, seda kaunistasid paelad, punutised ja nööbid.
Kimonopluusi lai ja õrn varrukas kerkis taas esile 1940. aastatel, kui mood nõudis tagasihoidlikumaid ja naiselikumaid siluette. 21. sajandi alguses viitab termin “kimonopluus” üldiselt ümbrispluusile. Seda saab valmistada naturaalsetest või sünteetilistest kangastest ning mitmesuguse disainiga, mis põhinevad traditsioonilistel Jaapani kangamustritel või kaasaegsel kõrgmoel.