In vitro viljastamises (IVF) on palju protseduure. Munad tuleb koguda, spermarakud koguda ja need kaks ühendada, et luua embrüo. Muud protseduurid tuleb teha pärast esialgse protseduuri lõpetamist, näiteks külmutada kasutamata embrüod järgmiseks seansiks, kui see on vajalik. Hormonaalsed süstid, ultraheliuuringud ja rasedustestid on muud tüüpi IVF-i protseduurid, mida võidakse mingil hetkel viljastamisprotsessi ajal teha.
In vitro viljastamine on protseduur, mis hõlmab sperma võtmist ja munaraku viljastamist väljaspool keha. Tavaliselt tehakse seda paaridele, kes ei saa füüsiliste või hormonaalsete probleemide tõttu tavapäraselt lapsi. Nende hulka võivad kuuluda madal spermatosoidide arv, polütsüstiliste munasarjade sündroom, vähene spermatosoidide liikuvus või ovulatsiooni puudumine muudel hormonaalsetel põhjustel. Kui munarakud on viljastatud, sisestatakse need emaslooma kehasse, kus nad loodetavasti implanteeritakse emakasse ja hakkavad arenema nagu mis tahes muu rasedus.
See protsess on üks peamisi IVF-i protseduure, kuid on ka mitmeid teisi, mida võib vaja minna nii enne kui ka pärast seda rasedusperioodi. Hormonaalsete raskustega naised võivad vajada progesterooni, LH või inimese kooriongonadotropiini (Hcg) süstimist, et oma keha raseduseks valmis saada. Neid võib olla vaja jätkata raseduse esimesel poolel või isegi kogu raseduse ajal. Kui naisel esineb füüsilisi kõrvalekaldeid, võib nende korrigeerimiseks ja keha raseduseks ettevalmistamiseks teha täiendavaid IVF-protseduure.
Pärast embrüote sisestamist võib üle jääda täiendavaid embrüoid. Neid saab külmutada protsessis, mida nimetatakse embrüo külmsäilitamiseks. See hoiab neid elujõulisena juhuks, kui esimesed IVF-i protseduurid ebaõnnestuvad ja on vaja teha veel üks ravivoor. Mõnikord võivad paarid annetada oma embrüod mõnele teisele paarile, kellel on probleeme viljakusega.
Ultraheli, nii transabdominaalne kui ka vaginaalne, on samuti IVF-protseduurid. Mõlemad tüübid kasutavad Doppleri võlukeppe, et arstid saaksid näha naise keha. Need on vajalikud nii embrüote siirdamisel, et arstid näeksid nende sisestamiseks parimat kohta, kui ka pärast raseduse kinnitamist, et kontrollida loote südametoone ning loote kasvu ja arengut.
IVF-i õnnestumise või ebaõnnestumise näitamiseks tehakse ligikaudu kaks nädalat pärast protseduuride läbiviimist ka rasedustest. Mõnikord tehakse uriinianalüüs, kuigi vereanalüüsid on varajase raseduse määramiseks üldiselt täpsemad. Raseduse kinnitamiseks ja embrüote arvu määramiseks võib teha ka teise ultraheli.