Antiikseid ahjusid on palju erinevaid. Mõned neist ahjudest on saanud nime nende kuju järgi, nagu näiteks kõhuga ahjud, silinderpliidid, kolonnpliidid ja kastpliidid. Teiste levinud antiiksete ahjude stiilide hulka kuuluvad põhipõletid, Franklin ja salongiahjud. Mõned hilisemad antiikahjud olid mõeldud töötama maagaasil või propaanil.
Enamik antiikseid ahjusid valmistati malmist. Mõned olid mõeldud puidu põletamiseks ja mõned söe põletamiseks. Mõned stiilid olid mõeldud mõlema kütuseallika põletamiseks. Antiikpliite kasutati nii toiduvalmistamiseks kui ka kütmiseks ning mõned stiilid olid loodud nii, et need oleksid ühes tegevuses osavamad kui teised.
Pliit sai nime selle ümara kuju järgi ja selle keskel oli mõhk. Kõhupott-pliidid olid malmist ja mõeldud pigem kütmiseks kui toidu valmistamiseks, kuigi toitu sai ka pealt küpsetada. Neid kasutati kodude, koolimajade, depoode, üldkaupluste ja raudteejaamade kütmiseks. Potbelly ahjud olid soojusallikaks paljudes ajaloolistes hoonetes ja olid Americana ühine tunnusjoon.
1742. aastal leiutas Benjamin Franklin selle, mida ta nimetas Pennsylvania ahjuks, mida hiljem nimetati Franklini ahjuks. Enne seda kütsid inimesed oma kodu kaminatega, mis kasutasid palju puitu ja olid ebaefektiivsed. Franklin lõi oma eraldiseisva ahju malmist, mis sarnanes kaminaga. See Franklini ahi kasutas vähem puid ja küttis hooneid tõhusamalt kui kamin.
Kastahjud olid üldkasutatavad 19. sajandi keskel. Nad said oma nime ristkülikukujulise kamina kuju järgi. Kastpliite kasutati enamasti kütteks, kuid kasutati ka toiduvalmistamiseks.
Silinderahjud said populaarseks 19. sajandi teisel poolel. Neid antiikseid ahjusid kasutati keskküttesüsteemidena ettevõtetes ja kodudes. Need olid võimelised põletama kas puitu või kivisütt ja nende silindriline disain võttis vähem põrandapinda kui paljud teised antiiksete ahjude mudelid.
Kütteks kasutati ka salongi ahjusid, mida oli nii suures kui väikeses stiilis. Nad olid võimelised põletama kas puitu või sütt. Mõnel mudelil olid peal põletid, et saaks ka süüa teha, kuid põhifunktsiooniks jäi küte.
Sambaahjud olid saaliahju hilisem kujundus. Nendel antiikahjudel olid ristkülikukujulised tulekambrid, mis sarnanesid kastahjuga. Sammasahjud said oma nime vertikaalsete lõõride ehk sammaste järgi, mis kerkisid tulekolde kohale ja olid ülevalt ühendatud.