Inimese elatustaset mõõdetakse tema sissetulekute, põhiteenuste ja mugavuste kättesaadavuse ning selle inimese elutingimuste järgi. Inimese võime teenida rikkust ja mugavust võib selle inimese elatustaset parandada, kuid see võib viia ka elatustaseme halvenemiseni. Suurem sissetulek on üks võimalus inimeste elatustaset parandada, nagu ka juurdepääs avalikele programmidele, mis aitavad neil inimestel, kellel on väga vähe, kiiremini edasi jõuda. Enamiku elatustaseme muutustest peab aga ellu viima terve ühiskond, mis tähendab, et muutused võivad tulla üsna aeglaselt.
Ühiskond saab parandada paljude oma liikmete elatustaset, pakkudes näiteks lihtsalt tõhusaid transpordivahendeid. Kui inimestel lubatakse reisida, on neil võimalik jõuda töökohtadele, mis ei pruugi olla nende kodu lähedal. See on levinud probleem kogu maailmas, kuna töökohad võivad koonduda väikestesse piirkondadesse, kuid elamupiirkonnad võivad paikneda kaugemal. Ühistransport, näiteks rongid ja bussid, on kasulikud inimeste elatustaseme parandamisel, kuna sellel inimesel on lisaks töökohtadele juurdepääs ka rohkematele teenustele.
Juurdepääs põhilistele tervishoiuteenustele on veel üks viis elatustaset parandada. Inimesed, kes loobuvad arstiabist, elavad sageli raskemat elu, kuna võivad tekkida kroonilised terviseprobleemid, mis takistavad neil inimestel olema võimalikult produktiivne. Ravikindlustuse omamine tagab tavaliselt inimesele vajaduse korral juurdepääsu tervishoiule; kui ravikindlustus puudub või inimene ei saa seda endale lubada, pakuvad kliinikud sageli põhiteenuseid madalama hinnaga, et ka vähem jõukad inimesed saaksid vajalikku ravi. Mõned riigid üle maailma on kasutusele võtnud universaalse tervishoiu, mis tagab, et kõik selle riigi kodanikud saavad vajaduse korral juurdepääsu põhilisele tervishoiule.
Hariduse omandamine on võib-olla üks olulisemaid viise elatustaseme parandamiseks. Haritumad inimesed saavad suurema tõenäosusega hästi tasustatud ja tervise- või pensionihüvitisi pakkuvaid töökohti. Paljudes ühiskondades üle kogu maailma on gümnaasiumiharidus inimväärse töö tagamise miinimumnõue. Kõrgkooli kraadiga inimene teenib tõenäoliselt rohkem, võimaldades seeläbi endale rohkem mugavusi või naudingut pakkuda. Vaba aeg on loomulikult inimese elatustaseme oluline element ning haritumatel inimestel on tavaliselt rohkem vaba aega ja rohkem ressursse selle nautimiseks.