Tavaliselt kasutatavaid ujumislööke on palju, nende raskusaste on väga erinev. Mõned, näiteks rinnuli-, liblik- ja seliliujumine, on keerulised ja neid kasutatakse peamiselt võistlusujumises. Kroolujumist ehk vabastiilis ujumist kasutavad tavaliselt nii võistlus- kui ka tavaujujad, samas kui füüsiliselt vähem koormav külgujumine on populaarne valik pikamaaujujate ja vetelpäästjate seas. Võib-olla on kõigist ujumislöökidest kõige vähem keeruline koera aer. Seda lööki kasutavad sageli kogenematud ujujad.
Rinnuliujumine, liblikujumine ja seliliujumine on ujumislöögid, mida ujumisvõistlustel sageli kasutatakse. Rinnuliujumise sooritamiseks alustab ujuja positsioneerimisest rinnale, pea hoides vee kohal. Ta sirutab enda ette oma vee all olevad käed ja liigutab neid siis vastaskaares, surudes kätega vett eemale, kuni küünarnukid on tema keha lähedal ja seejärel korrates. Samal ajal teeb ta jalgadega konnalööki, hoides põlvi koos ja liigutades sääred kiiresti üles-alla. Rinnuliujumist peavad paljud kõige raskemini sooritatavaks löögiks.
Üks füüsiliselt kurnavamaid ujumislööke on liblikas. Seetõttu kasutavad seda tavaliselt ainult edasijõudnud ujujad. Selle löögi sooritamiseks alustab ujuja rinnal ja pea on veest väljas. Ta sirutab oma käed üheaegselt veest välja, pöörates neid õla juurest ettepoole ja lükkab need siis uuesti alla. Samal ajal liigutab ta jalgu delfiinilöögis, mille käigus hoitakse jalgu koos ja pumbatakse jalgu üles-alla.
Teine populaarne võistluslik löök on seliliujumine. Ujuja alustab seda lööki selili asetades. Ta sirutab oma käed vaheldumisi veest välja, pöörates neid õla juures ja pistes need siis pea taga olevasse kohta tagasi vee alla. Käte liigutamise ajal sooritab ta ka jalgadega laperduslööki. Selle liigutuse korral löövad jalad vaheldumisi puusalt, kusjuures üks liigub üles, teine aga alla.
Nii võistlusujujate kui ka tavaujujate poolt kasutatav krooli või vabastiili ujumine võimaldab vees väga kiiresti liikuda. Selle löögi sooritamiseks asetab ujuja end rinnale ja pöörab seejärel vaheldumisi mõlemat kätt õla juurest ettepoole, kasutades vastaskäe kätt veest läbi kaevamiseks. Ta liigutab samal ajal oma jalgu laperdades. Sageli teevad võistlusujujad seda lööki vee all, tõstes iga kolmanda löögiga korraks nägu hingetuks.
Kuna külgujumine on üks kõige vähem väsitavaid ujumislööke, on see populaarne vetelpäästjate ja pikamaaujujate seas. Selle löögi alustamiseks asetab ujuja end paremale küljele. Ta sirutab parema käe välja, nii et see moodustab tema kehaga sirgjoone, ja hoiab vasakut kätt rinnal. Seejärel liigutab ta oma käsi pühkiva kaarliigutusega, kasutades kätega vett. Samal ajal sooritab ta käärlööki, mille käigus üks üsna sirge jalg liigub tahapoole, teine aga ettepoole.
Viimane populaarne ujumine on koera aer. Selle löögi korral alustab ujuja rinnalt. Käed allapoole, teeb ta kätega väikseid lööke, „aerutades” tõhusalt vett. Käte liigutamisel sooritab ta ka jalgadega laperduslööki. Koera aeru on üsna lihtne sooritada ja seetõttu õpetatakse seda sageli alustavatele ujujatele.