Erinevate tromboonimeetodite uurimise eesmärk on kasutada maksimaalselt ära pilli mitmekülgseid omadusi ning pakkuda muusikule ja tema kuulajatele maksimaalset naudingut. Muusika tromboonile on kirjutatud nii, et tuua esile pilli parimad omadused ja toota kvaliteetset muusikat. Head tromboonimeetodid kasutavad seetõttu täielikult ära instrumendi võime meeldivate efektide tekitamiseks. Need meetodid hõlmavad legato mängimist, glissando efektide kasutamist, trille ja tremolosid. Tromboonimängijad võivad vajadusel muuta heli iseloomu, kasutades erineva suuruse ja kujuga summutit.
Trombooni üks silmatorkavamaid omadusi on see, et helikõrguse muutused tekitavad slaid, mis muudab nooti tootva toru pikkust. See tähendab, et põhiline legato mängimine on tromboonil keerulisem kui ventiilpillil, näiteks trompetil. Legato mängimine on aga osa tromboonitehnikast ja seda valdab pühendunud trombonist. Slaidi kasutamine võimaldab mängijal tekitada glissando efekti, juhtides liugu liigutades pidevalt torusse õhku ning seda tehnikat saab kasutada atmosfääri- või humoorika efekti saavutamiseks. Mängija võib tekitada ka niinimetatud cuivre ehk vaskheli, mis on pigem valjem kui instrumendi tavaline heli.
Mõned tromboonimeetodid on väga lihtsad, näiteks käsk suunata trombooni kella kindlas suunas. Teisi on mängijal keerulisem toota. Helikõrguse lainetustest põhjustatud vibratoheli võib tekitada kas liugu oskuslik manipuleerimine või mängija huulte liigutamine. Samuti on huulte liikumisest tingitud trillid, kiired liigutused kahe vahelduva, tavaliselt kõrgete noodi vahel. Kui toon vaheldub nootidega, mille kõrgus on rohkem kui üks toon, nimetatakse seda efekti tremoloks.
Tromboonimeetodid hõlmavad ka erinevat tüüpi vaigistuse kasutamist. Trombonist võib kasutada metallist või puidust valmistatud sirget muti või olla tassi kujuline. Mute võib hoida paigal käega või need võivad sobida üle instrumendi kella. Kella külge on kinnitatud ämbrisummutid ja need tekitavad üsna summutatud tooni, mis on pehmem kui ilma vaigistuseta tekitatav heli. Mängija võib kasutada ka käeshoitavat vaigistust, et katta kella suurem või väiksem ala, tekitades heli, mida on kirjeldatud kui “wah-wah” efekti.