Proosa kirjutamine hõlmab enamat kui lihtsalt sündmuste salvestamist nende toimumise ajal või sirgjoonelise loo rääkimist. Mõnikord kasutatakse loole sügavuse ja iseloomu lisamiseks stilistilisi proosavõtteid. Võib-olla on kaks kõige levinumat tehnikat sarnasuse ja metafoori kasutamine, kuigi on olemas ka teisi tehnikaid. Motiivid on nii ilukirjanduses kui ka aimekirjanduses esil, nagu ka iroonia kasutamine. Ilukirjandus kipub kinni pidama süžeestruktuurist, mis aitab lugu loogiliselt edasi juhtida, kuigi süžee struktuuri muutmiseks saab kasutada selliseid tehnikaid nagu raamjutud ja tagasivõtted.
Sarnasused on omavahel mitteseotud ideede, inimeste või objektide võrdlus. Võrdlus sisaldab sõnu “meeldib” või “nagu”, et tõmmata võrdlusele tähelepanu. See on üks sagedamini kasutatavaid stiiliproosavõtteid, kuna see on loogiline, kergesti äratuntav ja sageli kirjaniku jaoks vabastav: ta saab kasutada kujundlikku keelt, ilma et peaks tähendust varjama või tehnikat varjama. Võrdlus võiks olla midagi sellist:
“Veoauto tuli mööda tänavat tünnides nagu kiirpall püüdja kinda poole.”
Metafooride kasutamine on ka üks levinumaid stiiliproosavõtteid ja sarnaneb võrdsusega, kuna võrreldakse kahte erinevat inimest, kohta, asja, ideed, tegevust jne. Metafoorid aga ei kasuta neis sõnu “meeldib” või “nagu” ja neid võib olla mõnevõrra raskem märgata. Metafoori näide võib olla midagi sellist:
“Billi korter oli koopakas.”
Võrdlus on tehtud korteri ja koopa vahel, kuid see on tehtud peenemalt, kui seda oleks sarnasus struktureerinud.
Motiivid on kogu loo või teksti korduvad teemad. See on üks raskemini äratuntavaid stilistilisi proosavõtteid, kuna lugeja peab olema piisavalt nutikas, et korduvat teemat või sündmust tabada. Loo tegelasel võib näiteks olla kombeks iga kord oma nina puudutada, kui ta valetab. Seda peetakse motiiviks, mis viitab loo kordusele. Nutikas lugeja hakkab aru saama, et tegelane valetab, sest ta on oma nina puudutanud.
Iroonia tekib siis, kui lugeja ootab üht olukorda või sündmust, aga toimub teine. Irooniat on kolm üldist tüüpi: verbaalne, situatsiooniline ja dramaatiline. Nende tehnikate hea kasutamine võib olla keeruline ja irooniline olukord võib tekkida alles loo lõpus, mistõttu on seda erakordselt raske irooniat märgata enne, kui lugu on lõpetatud.