Sonete on kahte põhitüüpi, vanem, Petrarka vorm ja tuttavam Shakespeare’i sonett. Kuigi mõlemat tüüpi sonetid sisaldavad 14 rida, on need read rühmitatud erinevalt ja ka sonetiriimi skeemid on erinevad. Kui Petrarka ehk itaalia sonett korrastub kaheks stroofiks, siis Shakespeare’i ehk ingliskeelne sonett on organiseeritud neljaks.
Mõlemat tüüpi sonetid on kirjutatud jambilises pentameetris, mis tähendab, et iga rida sisaldab viit lööki, kusjuures iga teine silp on rõhutatud. Itaalia sonett jagab need read kaheksa- ja kuueliikmelisteks rühmadeks. Esimese stroofi sonetiriimiskeemid on traditsiooniliselt leitud nii, et esimene, neljas, viies ja kaheksa rida riimuvad üksteisega ning teine, kolmas, kuus ja seitsmes rida kannavad teist riimi. Kui esimest riimikomplekti nimetatakse A-ks ja teiseks B-ks, kujutatakse riimiskeemi visuaalselt kui ABBAABBA.
Teine stroof sisaldab kuut rida ja kasutusele võetud kolmele uuele riimile on mitmeid aktsepteeritud variatsioone. Kui need riimid on tähistatud tähtedega C, D ja E, võivad nende koostatud sonetiriimiskeemid ilmuda mitmel viisil. Esimesed kaks rida, kaks teist rida ja kaks kolmandat rida võivad kumbki riimuda kui CC, DD ja EE. Teise võimalusena saab riime jaotada kuuele reale, näiteks CDECDE või CDEEDC. Aeg-ajalt kasutatakse muid paigutusi, näiteks CDCEDE või isegi EDCDEC, mis sisaldavad riimitud sõnu, kuid ei aseta neid ridade mustrisse.
Seevastu ingliskeelne sonett on jaotatud kolmeks stroofiks, millest igaüks sisaldab nelja rida koos kaherealise riimiga. Nagu itaalia soneti puhul, antakse igale reale viis lööki ehk meetrit; seda nimetatakse pentameetriks. Traditsiooniliselt jaotatakse read jambilisteks löökideks, mis rõhutavad teist, neljandat, kuuendat, kaheksandat ja kümnendat silpi.
Ingliskeelne sonett lubab luuletuses suuremat arvu riimipaare, mis tähendab, et poeedil on sõnavalik ja lõppkokkuvõttes luule teema lahtimõtestamisel vähem piiratud. Iga teine rida rullub lahti kogu luuletuses, kuid iga uus stroof on võimalus uuele riimipaarile. Seega saab ingliskeelseid sonetiriimiskeeme kirjutada kui ABAB CDCD EFEF GG, kusjuures lõppriim leiab luuletuse teema kokkuvõtvas riimis, mis tavaliselt pakub keerdkäiku või sügavamat tähendust.