Sõnavara on neli peamist tüüpi. Need on lugemise, kirjutamise, kuulamise ja rääkimise sõnavarad. Sõnavara tähendab nii sõnade loendit kui ka sõnade vahemikku, mida üks inimene teab. Inimese sõnavara areneb koos vanuse ja õppimisega.
Sõna sõnavara sisenes inglise keele leksikoni 1530. aastatel ja on tuletatud ladinakeelsest sõnast “vocabularium”, mis tähendab “sõnade loendit”. Oma tänapäevase tähenduse, kõigi inimesele teadaolevate sõnade summa, sai see 1700. aastatel. Väljapaistvad kirjanikud, nagu William Shakespeare ja Charles Dickens, on tuntud oma suure sõnavara poolest.
Kui seda terminit kasutatakse sõnade loendi tähistamiseks, on sõnavara mitut tüüpi. Neid saab jagada, nagu grammatikaklasside puhul, omadussõnadeks, nimisõnadeks ja tegusõnadeks. Neid võib samuti jagada, nagu ka semantika eri valdkondade puhul, nii mitmekesistesse kategooriatesse nagu emotsioonid, värvid, loomad ja inimkehaosad. Sõnavaratüüpide käsitlemisel kasutatakse kõige sagedamini nelja tüüpi, sealhulgas lugemine ja kirjutamine.
Inimese teadmised sõnadest jagunevad kahte laiemasse sõnavaratüüpi: aktiivne ja passiivne. Aktiivne sõnavara on sõna, mida inimene kasutab, ja passiivne sõna, mida inimene mõistab, kuid ei kasuta. Teadmistel on mitu astet, alates sõna mittemõistmisest kuni täieliku teadmiseni sõna tähenduse, vormide ja selle kasutamise kohta.
Loetud sõnavara on passiivne. See tähendab, et lugeja mõistab sõnu, kui ta loeb kirjalikku teksti. Inimene suudab ära tunda tähtede kuju ja nende vastavust üksteisele ning kuidas nende summat mõistetakse. See hõlmab ka sõna õigekirja, tähenduse ja täpse tähenduse mõistmist selle kontekstis.
Kuulamine on ka passiivne sõnavara tüüp. Kuulaja oskab kõneldavaid sõnu nende tähendusega siduda. Seda mõistmise taset aitavad kaasa sõna kontekst, intonatsioon ja kui kõnelejaga on visuaalne kontakt, siis žestid ja näoilmed. Kuulamine on nagu lugemine sõnavara tõlgendav vorm.
Kirjutamine on lugemisega samaväärne aktiivne sõnavara. Lugedes kujundab see põhioskused, mida on vaja, et keegi oleks kirjaoskaja. Kirjanik demonstreerib oma teadmisi sõna tähenduse ning selle õigekirja ja kasutamise osas.
Rääkimine on üks sõnavara liike, mis näitab inimese sõnade tundmist. See on aktiivne demonstratsioon, mis võib tugineda ka muudele elementidele, nagu näoilmed, intonatsioon, helikõrgus ja žestid, et aidata teistel selle tähendust mõista. Sõna tundmist näitab selle hea kasutus ja hääldus.