On kolm peamist satiiri tüüpi: Horati, Juvenalia ja Menippe. Kuigi iga tüüp on mõne teguri poolest teistest erinev, võib iga satiir sisaldada kõigi kolme elemente. Horati satiir pilkab õrnalt, Juvenali eesmärk on hävitada ja provotseerida ning Menippean levitab oma mõtteid paljudele sihtmärkidele. Neid tüüpe ei tohiks segi ajada erinevate satiiriliste vahenditega, nagu vaimukus, sarkasm ja iroonia.
Horati satiir on satiiriliikidest kõige õrnem. Selle eesmärk ei ole leida asjades kurja; selle asemel tehakse seda kiinduvast, peaaegu armastavast vaatenurgast. Rõhk on pandud huumorile ja inimese talitlushäirete üle nalja heitmisele. Kuigi lõbu teemaks võivad olla sotsiaalsed pahed, kiusatakse tavaliselt üksikisiku lollusi. Horati satiiri põhielement, erinevalt enamikust teistest tüüpidest, on see, et publik naerab nii enda kui ka mõnitamise teema üle.
Horatiuse satiiri heaks näiteks on Jane Austeni teosed. Tema romaanid, nagu Uhkus ja eelarvamus, on teiste temaealiste naiskirjanike loodud gooti romaanide leebe pilkamine. Filmis “Uhkus ja eelarvamus” pöörab ta oma horati satiiri inimestele ja sellele, kuidas ülejäänud ühiskond neisse suhtub. See hõlmab üllast maaomanikku Mr. Darcys, preestrit William Collinsis ja sõdureid, nagu George Wickham.
Noorte satiir on kõige karmim satiiri tüüp ja see ei hoia end tagasi oma sihtmärkide okastraatidega. Sihtmärgid võivad olla sotsiaalsed pahed, üksikisikud, ettevõtted ja organisatsioonid. Selliste invektiivsuste eesmärk on kutsuda esile teemale suunatud publiku vihane reaktsioon. Selle kavatsuse tulemusel jääb huumor tagaplaanile ning esiplaanile kerkivad näksiv ühiskonnakriitika ja polariseeritud arvamus.
William Goldingi “Kärbeste isand” on hea näide juvenaalsest satiirist. Pilkamise objektiks on inimeste vajadus võimu ja reeglite järele ning pilgatakse ka seda, kui kaua inimesed võimu saamiseks lähevad ja kuidas see iha neid muudab. See on ka ebasentimentaalne pilk poistevahelistele suhetele ja sellele, kui kohutavad need võivad olla.
Menippe satiir on saanud nime Menippuse järgi ja sarnaneb kõige rohkem Juvenali ideedega satiiri kohta; sellel puudub aga esmase sihtmärgi fookus. Ühe sihtmärgi asemel kasutatakse laialivalguvat lähenemist, mis sihib mürgiseid piike mitmele sihtmärgile. Lisaks sellele, et Menippe satiir ei toeta narratiivi ja on rapsoodilisem, on see ka vaimsem. See tähendab, et seda tüüpi huumor on samal ajal tavaliselt alatu.
Kuigi Horace’i ja Juvenali endi toodetud satiiritüüpide peamised näited säilivad, ei saa sama öelda Menippuse kohta. Hea näide Menippe satiirist on Lewis Carrolli Alice Imedemaal. Kogu romaan on juhuslik satiiride kogumik inimestest, keda Carroll teadis või teadis, ja Oxfordist endast, nii linnast kui ka elustiilist.