Poliitilise diskursuse tüüpide klassifikatsioon sõltub poliitilise sfääri mõistest. Võiks võtta piiratud seisukoha, et poliitiline diskursus on lihtsalt poliitikute sõnad ja tekst, kuid demokraatias on palju teisigi osalejaid. Võib-olla on täpsem vaadelda valijate, survegruppide, meedia, erakondade ja teiste poliitilises protsessis osalejate poliitilist tegevust ning uurida nende diskursuse tüüpe. Kuigi diskursus toimub peamiselt suulises ja kirjalikus sõnas, võib definitsiooni laiendada nii, et see hõlmaks ka tegevuse kaudu suhtlemist, näiteks poliitiliste meeleavalduste ja istungjärkude puhul.
Üks tuntumaid poliitilise diskursuse liike hõlmab kõne ja arutelu rahva kongressil või parlamendis. See on oma olemuselt üldiselt formaalne, sealhulgas kirjalikud sõnavõtud, ettepanekud, arutelud õigusaktide üle ja arutelud komisjonides. Seda tüüpi diskursusega seotud kirjalik tekst on sõnavõttude või seaduse- ja resolutsiooniprojektide kirjalik protokoll koos seadusandliku organi poolt heaks kiidetud õigusaktidega.
Väljaspool ametlikke seadusandlikke organeid võivad erakonnad osaleda diskursuses konverentside, konventide ja esmaste valimiskampaaniate ajal. Valimiste ajal toimub kodanike ukselävel otsene diskursus avalikkusega. Erakondade vahel toimub arutelu ka väljaspool seadusandlikku kogu, nagu on näha intervjuudest, teledebattidest ja avalikest koosolekutest. Parteid annavad välja ka oma kirjandust ajalehtede või brošüüride kujul, mis on suunatud valijatele föderaalsel, osariigi või omavalitsuse tasandil. Mõned poliitikud ja surverühmad edastavad oma ideid raamatute, ajakirjade ja filmide kaudu, näiteks keskkonnaliikumine.
Avalikkuse meeleavaldused on teist tüüpi poliitilist diskursust. Need ühendavad toimingud, nagu rongkäigud või marssid, kirjasõnaga plakatite või loosungite kujul ja lausutud sõna skandeeritud nõudmiste või kõnedega. Surverühmad ja erakonnad võivad lisaks suhtlusele valijaskonnaga elektroonilise meedia, sealhulgas veebisaitide, telefoni- ja tekstisõnumite ning videoklippide kaudu teha kampaaniat ka telereklaamide või tänavareklaamide kaudu.
Valitsuste teadaanded sise- ja välisasjade kohta on teist tüüpi diskursus. Nende hulka kuuluvad poliitikateated, üldaadressid ja teatised õigusaktide eelnõude kohta. Välispoliitilised avaldused on poliitiline diskursus, mis on suunatud teise riigi poliitikutele või inimestele, ja rahvusvaheline diskursus toimub diplomaatiliste vahetuste kaudu või rahvusvahelises organis, näiteks ÜROs. Lepinguläbirääkimised ja rahuläbirääkimised on samuti teatud tüüpi poliitiline diskursus. Dissidendid osalevad riigis mõnikord poliitilises tegevuses kodanikuallumatuse kaudu ning vanglas või koduarestis viibimine võib mõnes riigis muutuda sümboolseks diskursuse vormiks, isegi kui dissidendil ei ole lubatud suhelda suulise või kirjaliku sõna kaudu.