Üheks õpiraskuse testimise meetodiks on andmete kogumine, mida saab teha last teatud keskkondades jälgides, vanemat ja last intervjueerides ning hankides koolitunnistusi ja muid asjassepuutuvaid dokumente. Teine meetod hõlmaks seda, et laps vastaks sellistele testidele, mis mõõdavad tema intelligentseid ja emotsionaalseid koefitsiente (IQ ja EQ) ja muid standardiseeritud teste, mis on spetsiaalselt loodud õpiraskuste määramiseks. Õpiraskuste testimine koosneb sageli erinevatest testimismeetoditest, et õigesti kindlaks teha, kas lapsel on õpiraskused või mitte. USA puuetega inimeste seaduse (IDEA) kohaselt ei tohiks üksainus test või hindamine olla ainsaks kriteeriumiks lapse õpiraskuste määramisel; tuleks kasutada mitme testi kombinatsiooni.
Õpiraskuste testimist nõutakse sageli siis, kui vanem märkab, et tema lapsel on lugemis-, keskendumis- või matemaatikaülesannete lahendamisel raskusi. See tähelepanek on juba omamoodi andmekogumine, kuid õpiraskuse õigeks diagnoosimiseks on vaja süsteemsemat protsessi ning lapsevanem saab edasi rääkida lapse õpetajatega ja pöörduda lastespetsialistide poole. Eelmistest koolidokumentidest saab uurida, kas on aineid, kus laps korduvalt ebaõnnestub või saab madalamaid hindeid. Õpetajad võivad lapsega vahetult suheldes oma õpetamismeetodeid kohandada, kuid kui tõsiste õpiraskuste tunnused on endiselt ilmsed, võib läbi viia ametliku hindamise. Lastepsühhiaatrid võivad ka last küsitleda koos vanemaga või ilma.
Järgmises õpiraskuste testimise protsessis tehakse sageli testid, mis mõõdavad lapse oskusi ja kognitiivset arengut, mitte ainult selleks, et teha kindlaks, kas lapsel on õpiraskused, vaid ka selle tüüp ja raskusaste, kui tal on tõepoolest õpiraskus. Lisaks lapse IQ ja EQ hindamisele saab teha ka mõningaid teste, et hinnata tema kognitiivseid ja motoorseid oskusi, mis mõlemad on õppeprotsessis olulised. Mõned testid võivad olla kirjalikud; teised võivad olla esinemisstiilis, kus lapsel palutakse midagi teha. Tehakse ka standardseid teste, kuid tulemused tuleb diagnoosi kinnitamiseks kinnitada. US IDEA väidab ka, et kõik hindamisprotsessis kasutatavad testid ja materjalid peaksid olema kirjutatud lapse emakeeles.
Need erinevad õpiraskuste testimise meetodid tuleks läbi viia professionaalse psühholoogi või psühhiaatri järelevalve all. USA IDEA kohaselt peavad koolipiirkonnad andma lapsele tasuta hinnangu, kuid mõned vanemad otsustavad otsida põhjalikuma diagnoosi saamiseks eraspetsialiste ja hindajaid. Lapsed ja täiskasvanud võivad oma kognitiivse arengu põhjal läbida veidi sarnased või erinevad õpiraskuste testimise meetodid.