Oboe on kahe pillirooga puupuhkpill, mis on olnud orkestrimuusika osa barokiajast peale. Kaasaegsetes orkestrites on tavaliselt kaks kuni neli oboed, kusjuures igal ajal kasutatav arv sõltub konkreetsest mängitavast teosest ja helilooja nõudmistest. Oboel on oluline osa enamikus orkestrimuusikas ning selle selge kõla võib võtta meloodia ja kõlada orkestri ülejäänud pillide kohal. Oboed on aeg-ajalt levimuusikas esinenud ja seda kasutavad ka mõned tänapäeva jazzirühmad. Oboemuusikat on pikka aega kasutatud ka filmides taustamuusikana, et tõsta teravate stseenide emotsionaalset atmosfääri.
Suurtes orkestriteostes, nagu sümfooniad või toonpoeemid, võib oboe kombineerida teiste pillidega, kuid võib ka võtta üle meloodia või kirjeldava lõigu ja suruda oma iseloomuliku selge kõla teistele pillidele peale. Ludwig van Beethoveni ja Johannes Brahmsi sümfooniad sisaldavad mitmeid lõike, kus oboed on kuulda silmapaistvates lõikudes. Tuntud muusikateosed, nagu Nikolai Rimski Korsakovi „Šeherezaad“ ja Modest Mussorgski „Pildid näitusel“, kasutavad oboe kõla, et luua neile kirjelduspaladele iseloomulik atmosfäär.
Oboe on sageli esinenud sooloinstrumendina sellistes teostes nagu Antonio Vivaldi ja Tomaso Albinoni oboekontserdid, kus oboe laulab continuo kohal, imiteerides fraasi või võttes üles meloodia. Oboemuusikat kohtab sageli ka Georg Philipp Telemanni loomingus ja Johann Sebastian Bachi kahes esimeses Brandenburgi kontserdis. 20. sajandil pöörasid paljud heliloojad pilli pillile, et komponeerida omas stiilis oboemuusikat. Carl Nielsen lõi kaks pala oboele ja klaverile ning Camille Saint Saens komponeeris sonaadi oboele ja klaverile. Teine näide on Ralph Vaughan Williamsi oboekontsert, milles oboe kutsub esile pastoraalse meeleolu, mida sageli seostatakse heliloojaga.
Oboed on džässis kasutatud harva, kuigi tänapäeval kasutavad seda instrumenti teatud jazzirühmad, mis on mõjutatud klassikalisest muusikast. Oboe on kõlanud ka mõnes populaarses laulus, tuttavaks näiteks on Carpenterite laul For All We Know. Mõned klassikalised oboemängijad on oboed kasutanud teist tüüpi oboemuusika esituste salvestamiseks. Teine oboe mitteklassikaline kasutusala on olnud filmimuusikas, kus instrumenti on sageli kasutatud emotsionaalsete stseenide taustaks kurva, melanhoolse meeleolu väljendamiseks.