Erinevad majanduskasvu teooriad keskenduvad küsimusele, millised asjaolud viivad majanduse püsiva majandusarenguni. Need kipuvad vaatlema riigi ja vaba ettevõtluse koostoimeid. Samuti vaadeldakse muid majandustulemusi mõjutavaid tegureid. Iga teooria kipub välja kasvama ühe inimese katsest mõista majandust ja seejärel luua mudel selle kasvu maksimeerimiseks. Erinevate majanduskasvu teooriate hulgas on merkantilistlikud, klassikalised ja neoklassikalised teooriad, spontaanne kord ja monetarism.
Varased majandusteooriad arenesid välja, kui Euroopa liikus feodalismilt kapitalismi poole. Kaks varajast ja vastandlikku mõttesuunda olid majanduskasvu füsiokraatlikud ja merkantilistlikud teooriad. Esimene, 18. sajandi prantsuse teooria, uskus, et majanduskasv tuleneb ainult maaomandist ja põllumajandusest. Viimased aga uskusid, et kaubandus on ainus majanduskasvu tootja.
Adam Smith arendas oma 1776. aasta teoses Inquiry into the Nature and Causes of the Wealth of Nations välja klassikalised majanduskasvu teooriad nii füsiokraatide kui ka merkantilistide kriitikana. Smithi sõnul sõltub majanduskasv spetsialiseerumisest ja tööjaotusest ning rikkuse kogunemisest. Selle toimimiseks peab valitsus tema arvates olema väike ja mittesekkuv, mis tooks kaasa suure vabaettevõtluse sektori. Robert Solow aitas arendada klassikalist teooriat, nõudes, et säästud loovad kasvu ja tarbimine tuleks säästmise võimaldamiseks edasi lükata.
Solow aitas koos Paul Romeri ja Paul Omerodiga arendada neoklassikalist ehk uut majanduskasvu teooriat. See teooria arendas Smithi teooriaid edasi. Teooria väidab, et tööjõu kasv toob kaasa vastava majanduskasvu. Seda räägitakse ka tööjõu kvaliteedi tõusust hariduse ja koolituse kaudu, ettevõtluse kasvu ja investeeringute kasvu kohta.
Joseph Schumpeter astus sammu edasi oma majanduskasvu teooriatega, mis arvestasid tehnoloogia ja innovatsiooni mõjusid. Schumpeteri sõnul toob uue tehnoloogia areng kaasa kasvu. Innovatsioon ning uued tooted ja teenused toovad kaasa ka uute turgude loomise ja vanade hävitamise – seda teooriat nimetatakse loominguliseks hävitamiseks. Edward J. Neil astus sammu edasi oma ümberkujundava kasvu teooriaga, mis näitas, kuidas uued tooted loovad uusi ärimudeleid.
Kõik majanduskasvu teooriad ei sünni majanduskasvu ja stabiilsuse ajal. Mõned, näiteks John Maynard Keynesi teooriad, on sündinud majandusliku depressiooni ajal. Keynes uskus, et majanduslanguse ajal hoiavad rikkuse loojad või omanikud oma raha kinni ega investeeri seda vabale turule. Sellest tulenevalt väidavad Keynesi majanduskasvu teooriad, et valitsus peab tarbimise suurendamiseks ja majanduskasvu käivitamiseks investeerima tööturule.
Peamised kriitikaallikad Keynesi vastu on tulnud Friedrich Hayekilt ja Milton Friedmanilt. Hayek uskus, et paljusid majanduskasvu elemente ei ole võimalik ennustada. Tema majanduskasvu teooriad, millest ühte nimetatakse spontaanseks korraks, mõistavad, et majanduses on mängus “nähtamatu käsi”. See käsi on inimese loodud, kuid pigem juhuslik kui inimese loodud.
Friedman seevastu uskus, et raha pakkumine loob kasvu. Tema teooria, mida nimetatakse monetarismiks, väitis, et valitsused peaksid kontrollima pakutava raha hulka, kuid seda raha peaksid kulutama üksikisikud ja üksikud ettevõtted, mitte valitsus. Poliitika töötas, leides pakkumise ja nõudluse vahel tasakaalu, vähendades seega inflatsiooni nullini ja säilitades minimaalse tööpuuduse taseme.
SmartAsset.