Paljud ilukirjanikud usuvad, et tegelased on iga romaani või novelli kõige olulisem element. Kirjanikud kasutavad paljusid iseloomustusmeetodeid, et need tegelased lugeja meelest ellu äratada. Kõige otsesem iseloomustusmeetod on see, kui kirjanik kirjeldab otse, milline tegelane on. Kaudsemate iseloomustusmeetodite puhul võib kirjanik anda tegelase füüsilise kirjelduse või näidata tegelast sooritamas mingit positiivset või negatiivset tegevust, seega jääb lugeja otsustada, milline inimene tegelane nende detailide põhjal on. . Kirjanik võib kasutada ka vaatenurga tegelase mõtteid, et anda lugejatele muljet nii vaatenurga tegelase kui ka teiste loo tegelaste kohta.
Lihtsalt kirjeldades, milline tegelane on, on ilmselt üks lihtsamaid iseloomustamisviise. Näiteks võib kirjanik kirjeldada tegelast kui “häbelikku ja vaikset tüdrukut, kes tavaliselt kartis liiga palju avalikult sõna võtta” või “vihane noormehena, kellel on miili laiune kiip õlal”. Enamik lugejaid ja kriitikuid ei pea seda iseloomustusmeetodit rahuldavaks ja enamik kirjanikke usub, et see rikub üht ilukirjanduse kirjutamise kõige kardinaalsemat reeglit: „Näita, ära räägi”. Selle asemel, et tegelasi nii otse kirjeldada, julgustatakse kirjanikke paljastama tegelasi muul, kaudsemal viisil.
Kaudseid iseloomustusmeetodeid on palju. Kirjanik võib kirjeldada tegelase füüsilisi omadusi, tegelase riietumisviisi või tegelase tegevust. Seejärel jääb lugeja teha nende faktide põhjal oma järeldused tegelase kohta. Kui kirjeldatakse tegelast, kes kannab säravaid ja rõõmsaid riideid ning tema näol on pidev naeratus, võib lugeja järeldada, et ta on üldiselt õnnelik ja rõõmsameelne inimene. Teisest küljest võib kirjanik, kirjeldades viisi, kuidas tegelane naabri aiapäkapiku üle peksab, anda mõista, et tegelane on õnnetu või ebameeldiv inimene, kes ei saa teiste inimestega läbi.
Teised kaudsed iseloomustusmeetodid sõltuvad proosateose tegelaste mõtetest ja tunnetest. Kirjanik saab kasutada tegelase punkti, et anda lugejale aimu, milline tegelane on. Näiteks tegelane, kes vaimustub eile õhtul matustel viibitud kohtingust, on tõenäoliselt pinnapealne ja enesekeskne. Kirjanik võib kasutada ka ühe tegelase mõtteid ja tundeid teise tegelase suhtes, et anda lugejale aimu teise tegelase isiksusest ja käitumisest.