Hüsteeriat või õigemini tuntud kui “somatiseerimishäiret” on üldiselt kahte tüüpi. Üks tüüp on konversioonihäire, mille puhul patsient kaebab tavaliselt füüsilise haiguse üle, millel pole meditsiinilist põhjust. Teine tüüp on dissotsiatiivne häire, mille puhul patsient kogeb häireid oma mälus, teadvuses ja ümbritsevast teadvustamises. Mõlemal tüübil on väidetavalt ühine põhjus: allasurutud või allasurutud psühholoogiline või emotsionaalne kogemus, mis avaldub füüsilisel viisil.
Kahe tüüpi hüsteeria vahel on konversioonihäire väidetavalt tavalisem, eriti Esimese ja Teise maailmasõja ajal, kui paljud kannatasid kogu maailmas traumeerivate kogemuste all. Tavalisteks sümptomiteks on valu ja suutmatus mõnda kehaosa kasutada, näiteks käte tõstmine. Spetsiifiline sümptom, mida nimetatakse astasia-abasiaks, viitab patsiendi võimetusele seista või istuda, kuid kummalisel kombel saab inimene pingevabas asendis, näiteks pikali olles, kergesti jalgu liigutada. Mõnel juhul esineb ka suutmatust kasutada meeleelundit, näiteks pimedus või kurtus, või isegi teatud aistingu ülekaal, näiteks teatud heli pidev kuulmine. Kui valu ei kaasne, võib tekkida ka osaline halvatus või nõrkus.
Vastavalt “Vaimsete häirete diagnostika- ja statistilisele käsiraamatule, kolmas väljaanne (DSM-III)” on konversioonihäire diagnoosimise üheks oluliseks kriteeriumiks see, et patsient ei teeskleks seda või lihtsalt ei teeks valu välja. Ta tunneb valu tegelikult tõelisena, kuigi arstlikud läbivaatused ei leia valule õiget põhjust. Füüsilised sümptomid tekitavad raskusi ka patsiendi sotsiaalses ja emotsionaalses heaolus. Mõned konversioonihüsteeria häired on keha düsmorfsed häired, hüpohondrias ja valuhäired.
Teist tüüpi hüsteeria, dissotsiatiivse häire korral on patsiendil “loitsud”, mille puhul ta ei käitu nagu ise ega mäleta juhtumeid sageli. DSM-i neljas väljaanne määratleb dissotsiatiivse häire all neli häiret, millest üks on dissotsiatiivne amneesia, mille puhul inimene ei mäleta teatud ajaperioode ega teavet oma identiteedi kohta, nagu tema aadress ja perekondlikud sugulased. Tavaliselt käivitab objekt, sõna või stseen äkilise meeldetuletuse, kuigi mälestuste täielikku taastamist ei pruugi juhtuda. Teine tuntud dissotsiatiivse hüsteeria tüüp on dissotsiatiivne identiteedihäire, mille puhul patsiendil täheldatakse mitut identiteeti, millest kõige enesekehtestavam võib ootamatult esile kerkida eriti stressirohketel hetkedel. Neid identiteedi üleminekuid tavaliselt ei mäletata, kuid patsient on tavaliselt desorienteeritud ja segaduses.
Häirena võib hüsteeriat mõnikord tõlgendada kui keha kaitsemehhanismi pärast traumaatilist kogemust, näiteks seksuaalset väärkohtlemist, mõrva tunnistajaks olemist või ootamatut hüljamist. Sümptomeid täheldatakse tavaliselt noortel täiskasvanutel, kuid lastel võib esineda ka mõningaid hüsteeria sümptomeid, kuigi neid on raskem diagnoosida. Psühhoteraapia ja stressijuhtimise seansid on osutunud tõhusaks sümptomite vähendamisel ja, mis veelgi olulisem, hüsteeria tõelise juure avastamisel.