Epiteet pärineb kreeka sõnast epitheton, mis tähendab omistatud või lisatud, ja see viitab sõnale või fraasile, mis kaasneb nimega või mõnikord asendab selle. Sageli on sellel ajalooline viide ja seda on kasutatud nii sageli, et see on selle isiku või üksuse sünonüüm, millele see viitab. Aleksander Suur, mida kasutati Makedoonia kuninga Aleksander III tiitlina, on üks näide. Epiteete kasutatakse ka religioonis ja kirjanduses ning sõjaliste saavutuste austamiseks. Keeleteaduses kasutatakse neid sageli ajalooliste isikute, eriti monarhide ja teiste valitsejate eristamiseks.
Vanades polüteistlikes religioonides, näiteks Kreekas ja Roomas, olid jumalatel inimkonna elus erinevad atribuudid ja spetsiifilised rollid. Näiteks Apollo on päikesejumal, kuid valitseb ka muusade üle ja tal on iga rolli jaoks erinev nimi. Ta on Phoibus Apollo, keda kummardatakse päikesejumalana. Kunstide patroonina tegutsedes on ta Apollo Musegetes. Kristluses kutsutakse Jeesuse ema Maarjat mõnikord taevakuningannaks või meie rõõmu põhjuseks.
Kirjanduses oli epiteet paljudes kultuurides eepilise luuletuse või saaga konventsioon ning seda kasutati looduse ja inimeste kirjeldamiseks. Eepiline poeet Homeros armastas “roosiliste sõrmedega koitu”. “Odüsseias” oli tema kangelane “palju kannatanud Odysseus”. “Iliases” oli tema kreeka sõdalane-kangelane “jumalalik Achilleus” või “Peleuse poeg”. India eeposes Ramayana on sanskriti poeedi Valmiki kangelane “graatsilise hingega Rama” ja mõnikord “parim meeste seas Rama”.
Teatud juhtudel on selguse või segaduse vältimiseks vaja kasutada alternatiivset nimetust. Keeleteaduses tuntakse neid ladinakeelse fraasina epitheton necessarium, kuna need on vajalikud eristamiseks sama nime kandvate inimeste vahel. Tavaliselt kasutatakse neid monarhidele viidates numbrite asemel. Näiteks on nimi Richard Lõvisüda, mis viitab Inglismaa kuningale Richard I-le, või Katariina Suur Venemaa Katariina II kohta. Erinevalt Euroopast Hiina valitsejaid ei nimetatud ega loetud, vaid neile anti troonile viitavad epiteetid, nii et nende nimesid ei kasutatud kunagi, mis oli kultuuriliselt lubamatu.
Tihti omistatakse inimestele auepiteete nende riigi teenimise või riigile au toovate saavutuste eest. Need ei anna omanikule mingeid volitusi, kuid on lugupidamise märk. Lääne kultuuris said need autasud alguse sõjalistest vallutustest. Võidukatele Rooma kindralitele anti nimed, mis peegeldasid võitnud rahvaid. Näiteks kindrali nimele lisatud Africanus või Germanicus tähistas võite Aafrika või germaani rahvaste üle.