Endoplasmaatiline retikulum (ER) on torude ja vesiikulite ehk transportivate molekulide võrgustik, mis paikneb loomarakus tuuma kõrval. Endoplasmaatilise retikulumi põhiülesanneteks on valgumolekulide sünteesimine; lipiidide ja rasvade, näiteks kolesterooli sünteesimine; ning ravimite ja ravimite metabolismi. Kuna endoplsmilist retikulumit on kahte erinevat tüüpi – kare ja sile ER -, keskendub iga tüüp erinevatele funktsioonidele. Endoplasmaatilise retikulumi funktsioonid hõlmavad ka valgusmolekulide transporti, mis liiguvad mööda tsütoskeletti nendele sobivasse kohta rakus, läbi pisikeste transpordisüsteemide, mida nimetatakse vesiikuliteks.
Karedat endoplasmaatilist retikulumit seostatakse tavaliselt valkude sünteesimise ja valgumolekulide raku erinevatesse osadesse transportimise funktsiooniga. Kareda ER-i membraan on täis ribosoomid, mis on komponendid, mis toodavad valke nende ehitusplokkidest, aminohapetest. Kui valk on sünteesitud läbi töötlemata ER, eritub see seejärel organelli tuumaümbrisest vesiikulitesse. Need vesiikulid on väikesed sektsioonid, mis viivad valgumolekulid alla raku tsütoskeletti, mis koosneb tsütoplasmast ja liigub molekule läbi raku soovitud sihtkohta.
Raku tuumaümbrisega ühendatud sile endoplasmaatiline retikulum sünteesib muu hulgas steroidhormoone, nagu kolesterool. Muud sileda endoplasmaatilise retikulumi funktsioonid hõlmavad lipiidide ehk rasvade tootmist, mis on oluline rakumembraani stabiilsuse jaoks. Sujuv ER aitab ka metaboliseerida süsivesikuid, mis on toiduainetes esinevad makrotoitained ja mida kasutatakse keha energiaallikana. Siledat endoplasmaatilist retikulumit saab karedast eristada selle sileda tekstuuri ja naastudega ribosoomide puudumise järgi.
Endoplasmaatiline retikulum toimib ka ravimite ja ravimite metaboliseerimiseks, muutes teatud ensüüme. ER on oluline teatud ühendite keha detoksifitseerimiseks ja siin hakkab mängima maksarakkude endoplasmaatiline retikulum. Endoplasmaatilise retikulumi funktsioonid pole olulised mitte ainult seetõttu, et need aitavad teatud ühendeid lagundada, vaid aitavad toota valke ja rasvu, mis on olulised rakumembraanide stabiilsuse ja rakkudevahelise suhtluse jaoks. Need komponendid toimivad ka keha energiaallikatena ning soodustavad metaboolseid muutusi rakus.