ELISA protseduur algab kliinikus, patsiendilt võetakse vereproov. Seejärel järgitakse laboris ELISA testikomplekti kasutades mitmeid samme. Test tuvastab haiguse, näiteks HIV, antikehade või antigeenide olemasolu veres. Etapid hõlmavad erinevate ainete lisamist ja pesemist ning tulemusi mõõdetakse üldjuhul värvimuutusega.
Ensüümiga seotud immunosorbentanalüüsi (ELISA), mida nimetatakse ka ensüümi immuunanalüüsiks (EIA), kasutatakse diagnostilise testina. See on kõige tuntum HIV-i diagnostiline test. Testplaat koosneb tavaliselt 96 väikesest süvendist, millesse on immobiliseeritud konkreetne antigeen. Kui seerumiproovis on antikeha, seostub see antigeeniga, võimaldades tuvastamist ELISA protseduuri erinevate etappide kaudu.
ELISA protseduuri esimene samm on patsiendilt proovi võtmine. Seda teeb õde steriilsetes tingimustes. Veri võetakse tavaliselt käe või käe veenist. Käele asetatakse žgutt veeni paisutamiseks ja protseduuri hõlbustamiseks ning nõela torkamise kohast puhastatakse nahk. Nõela sisenemisel võib tunda väikest torke ja veri kogutakse steriilsesse katsutisse.
Pärast vereproovi võtmist viiakse see laborisse, kus laboritehnik viib läbi ülejäänud ELISA protseduuri. Vereproov lisatakse esmalt ELISA plaadi süvenditesse. Kui spetsiifiline antikeha on olemas, seostub see antigeeniga. Seejärel pestakse plaati puhvriga, et eemaldada seondumata antikehad.
Seejärel lisatakse teine, tavaliselt loomset päritolu antikeha, mille külge on kinnitatud ensüüm, mis seondub antikeha-antigeeni kompleksiga. Plaati pestakse uuesti, et eemaldada liigne. Ensüüm on värvusreaktiivne, kui ELISA protseduuri lõpus lisatakse substraat. Tulemuse annab värvimuutuse astme mõõtmine.
Valetulemuste vältimiseks tuleb ELISA protseduuri hoolikalt järgida. Valetulemuste minimeerimiseks on enamikel ELISA plaatidel positiivne ja negatiivne kontroll. HIV-testimisel järgneb positiivsele tulemusele tavaliselt teine, kinnitav test, sageli teist tüüpi, näiteks Western Blot.