Ebolaviirus ehk Ebola on viirus, mis põhjustab viiruslikku hemorraagilist palavikku (VHF). Ebola hemorraagiline palavik (EHF) on väga surmav verehaigus, mis põhjustas Kongo Demokraatlikus Vabariigis, endise nimega Zaire, 89%-lise suremuse 2002. aasta detsembrist 2003. aasta aprillini. Ebola sümptomite kiire äratundmine on hädavajalik et alustada koheselt karantiini ja toetavat ravi. Ebola levinumad sümptomid on tugev peavalu, palavik külmavärinatega või ilma, lihas- või liigesevalud, isutus ja asteenia või üldine nõrkustunne.
Koos Marburgi viirusega on Ebola viirus, mis kuulub sugukonda Filoviridae. Kui inimene või primaat on nakatunud, paljuneb Ebola viirus kiiresti kõigis kudedes, mis põhjustab rakkude nekroosi. Kõige kahjulikum nekroos tekib maksas. Kui peremeesorganismi immuunsüsteem on infektsioonist üle koormatud, tekib surmav kulg ning peremeesorganismi veri ja kuded sisaldavad suures koguses viirust. Eelkõige on kehavedelikes ja nahas suur hulk virioone, toimides seega väga nakkavate ülekandekanalitena isegi siis, kui peremeesorganism on juba surnud.
Ebola viirusest on teada viis liiki. Nende hulka kuuluvad Ebola viirus Zaire (EBO-Z) või Zaire Ebola viirus (ZEV), Ebola viirus Sudaan (EBO-S) või Sudaani Ebola viirus (SEV), Ebola viirus Côte d’Ivoire (EBO-C) või Côte d’Ivoire Ebola viirus (CIEV), Ebola viirus Bundibugyo (EBO-B) või Bundibugyo Ebola viirus (BEV) ja Ebola viirus Reston (EBO-R) või Restoni Ebola viirus (REV). Kõik need põhjustavad inimese nakatumist, kuid ainult neli esimest põhjustavad EHF-i. Ebola nakkuse peamiseks näitajaks on reisimine või töötamine kohtades, kus Ebola on endeemiline, sealhulgas Sudaanis, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Côte d’Ivoire’is ja Gabonis. EHF-i riski suurendab ka Aafrika troopilistesse metsadesse reisimine või kokkupuude Ebola puhanguga.
Ebola hemorraagilise palaviku sümptomid sõltuvad haiguse staadiumist. Esialgu tekib nakatunul palavik, neelupõletik ehk farüngiit, liigese- ja lihasvalu. Umbes viiendal nakatumispäeval ilmneb makulopapulaarne lööve, mis on tavaliselt kehatüvel silmatorkavam. Paljud patsiendid kurdavad ka kahepoolset konjunktiviiti või valulikke silmi. Seedetrakti kaebused, sealhulgas iiveldus ja oksendamine, kõhuvalu ja kõhulahtisus, esinevad ka seoses seedetrakti verejooksuga.
Surmaga nakatunute seas on üheks oluliseks märgiks tundetus, milleks on vähenenud vaimne erksus ja vähenenud reaktsioon valule. Selles hilises staadiumis on tavaline limaskestade spontaanne verejooks. Järgnevad uriinipuudus, suurenenud hingamissagedus, madal vererõhk ja šokk. Samuti täheldatakse müokardiiti ja kopsuturset. Patsiendid surevad sageli koomas.