Diskursus on midagi enamat kui juhuslik vestlus või verbaalne mõttevahetus; see esindab laiendatud ja formaalset mõtteavaldust konkreetsel teemal. Paljud diskursuse uurimise kaasaegsed lähenemisviisid põhinevad enamasti humanitaarteadustel, eriti keeleteaduses, kommunikatsiooniuuringutes, kirjanduses ja filosoofias, aga ka inimkonnapõhistes teadusharudes, nagu antropoloogia, sotsioloogia ja neuroteadus. Igal distsipliinil on oma subjekti kontekstis oma diskursuse määratlus ja tõlgendus. Paljudel teadusharudel – näiteks lingvistikal – on mitu ja sageli vastandlikku teooriat. Seetõttu on diskursuse uurimise kõige tõhusamad lähenemisviisid konkreetse distsipliini kontekstis.
17. sajandi renessanss-Euroopas vaadeldi diskursust kui õpitud arutelu – olgu see siis kirjalik või kõneldud – olulisel teemal, eriti sellel, millel oli poliitilisi, religioosseid, kirjanduslikke või filosoofilisi mõjusid. Diskursuse eri käsitlustes oli rõhk tollal aktuaalsel sisul. Tegelikult oli mõiste “diskursus” põhimõtteliselt “väitekirja” või “traktaat” sünonüüm. Diskursuse uurimiseks uuriti kõnes või traktaadis esitatud argumente ja ideid. See lähenemine diskursuse uurimisele ei ole kaugeltki arhailine, vaid on elus ja hästi paljudes teadusharudes, eriti kirjanduses, filosoofias ja poliitikauuringutes.
Varased lingvistid kuulutasid diskursust lihtsalt lausest pikemaks keeleks, kuid paljud kaasaegsed keeleteadlased kasutavad diskursuse analüüsi, et süstemaatiliselt uurida diskursuse vorme ja funktsioone. Diskursusanalüütiku sõnul on nendes keeleosas tuvastatavad valitsevad seaduspärasused või mustrid, mis on sama erinevad kui sõrmejäljed. Diskursianalüüsi lähenemisviisid võivad hõlmata mitmesuguseid keelelisi käitumisviise, nagu lauseehitus, sõnavalik ja hääldusmustrid, või selliseid asju nagu kõnekohtumised ja semantilise sidumise strateegiad. Keeleteadus on samuti arenenud suuremaks ja mitmekesisemaks distsipliiniks; interaktsiooniline sotsiolingvistika – mis muuhulgas püüab mõista multikultuurset kontekstualiseerimist – on vaid üks harudest, mis uurib diskursuse käsitlusi.
Sotsiaalteaduste valdkonnas peetakse diskursust tavaliselt sotsiaalseks praktikaks, mis on eristatav selle kavatsuse järgi. Pealegi pole diskursus lihtsalt midagi räägitud või kirjutatud, vaid eeldab ka nii kõnelejat kui ka kuulajat, kes on teatud mõttes objektid. Selles mõttes pole diskursusel mitte ainult objekt, vaid see on suunatud ka teisele objektile või sellele. Diskursuse vorm võib olla peaaegu kõik räägitud või kirjutatud, sealhulgas luule ja proosa. Diskursus võib hõlmata poliitilist kõnet, luuletust, esseed või isegi hauaäärset kiidukõnet.
Üks levinumaid 1960. aastatel välja töötatud lähenemisviise diskursuse analüüsile on kõneaktiteooria. Kõneakti teooria oma tuumas postuleerib, et kui kirjanik või kõneleja osaleb diskursuses, teeb ta midagi peale sõnade kasutamise tähenduse edasiandmiseks. See “millegi tegemine” ei ole nii lihtsustatud kui pliiatsi paberile panemine või häälitsuste ja žestide tegemine.
Kõneakti teooria käsitleb tegevus-reaktsiooni dünaamika loomist kõneleja/kirjutaja ja kuulaja/lugeja vahel. Näiteks eeldatakse, et tõhusal kõnediskursusel on mõõdetav jõud, mis avaldab kuulajale järelmõju. Kõneakti teooria kohaselt teevad laused rohkem kui ütlevad asju – nad teevad asju.