Kuigi alliteratsiooni saab kasutada mitmel erineval viisil, kasutatakse seda sageli rõhuasetuse loomiseks ja lugeja tähelepanu juhtimiseks konkreetsele ideele või fraasile. Nii luules kui ka proosas saab alliteratsiooni kasutada selleks, et konkreetne rida või fraas paistaks lugejale ümbritsevast tekstist välja, võimaldades luuletajal või kirjanikul loomulikul ja peenelt kergemini rõhuasetust peale suruda. Alliteratsiooni kasutatakse ka konkreetsetes kontekstides, sealhulgas alliteratsiooni kasutamine teksti sees onomatopoeesia loomiseks ja märkide nimede või muude fraaside meeldejäävamaks muutmiseks.
Alliteratsiooni kasutamine võib varieeruda sõltuvalt kirjaniku konkreetsest stiilist, teosest, milles see esineb, ja viisist, kuidas seda kasutatakse. Üks levinumaid alliteratsiooni kasutusviise mis tahes tüüpi kirjalikes töödes on konkreetse idee või fraasi rõhutamine. Seda saab teha nii luules kui ka proosas, mis muudab alliteratsiooni kirjaniku jaoks mitmekülgseks ja kasulikuks keeleliseks vahendiks, mida saab mõista ja kasutada. Õige kasutamise korral paistab alliteratiivne fraas ümbritseva teksti hulgast tavaliselt silma, kuna lugeja jõuab korduvate vokaalide või kaashäälikuteni ja jätab endast selge mulje.
On ka mõningaid alliteratsiooni kasutusviise, mis on mõnevõrra spetsiifilisemad, tavaliselt konkreetse konteksti või kirjutise piires. Onomatopoeia on poeetiline vahend, milles keelt kasutatakse teatud heli jäljendamiseks kas otsese matkimise (nt “pauk”) või peenemate meetodite abil. Luules on alliteratsiooni mõningaid kasutusviise, mis võimaldavad alliteratiivsetel sõnadel luua onomatopoeesiat, ilma et see väljendaks otseselt heli, mida püütakse edasi anda. Kui luuletaja kirjutab näiteks “madu libises aeglaselt”, siis ei paista see fraas mitte ainult ümbritseva teksti hulgast silma, vaid jäljendab ka sahinat, mida sageli seostatakse maoga, luues onomatopoeesia peene vormi.
Mõned alliteratsiooni kasutusviisid on veidi juhuslikumad ja aitavad muuta fraasi või nime meeldejäävamaks ilma konkreetse kontekstita. Näiteks tähemärkide nimed luuakse sageli alliteratsiooni abil, et muuta nimi silmapaistvaks ja hõlpsasti meelde jätta. Nende hulka kuuluvad sellised nimed nagu Daffy Duck, Miki Hiir, Peter Parker, Reed Richards ja lavanimed nagu Harry Houdini ja Marilyn Monroe. Levinud fraasid või ütlused sisaldavad sageli alliteratsiooni kasutamist, et muuta need meeldejäävamaks, sealhulgas fraasid nagu “voodi ja hommikusöök”, “üle ja välja” ning “turvaliselt ja korras”.