Insuldid ja krambid, mis mõlemad hõlmavad aju ebanormaalset aktiivsust, võivad ilmneda iseseisvalt ja võivad olla ka omavahel seotud, eriti vanematel patsientidel. Insuldi korral kogeb patsient ajukahjustust, mis on põhjustatud hapnikupuudusest isheemilise insuldi korral või hemorraagiast ja traumast hemorraagilise insuldi korral. Krambid on aju suurenenud elektrilise aktiivsuse perioodid, mille tagajärjeks on sellised sümptomid nagu tõmblused, segane kõne ja segasus. Krambid on mõnikord ajukahjustuse tagajärg ja järelikult võib insult mõnel juhul olla krambihäire allikaks.
Vanematel täiskasvanutel, kellel tekivad krambid, on sageli põhjuseks insult. Mõnikord ei tuvastata insulti selle ilmnemisel, alles hiljem, pärast ajukahjustuse sümptomite ilmnemist. Krambid võivad tekkida kolm kuud pärast insulti. Teistel patsientidel avastatakse sel ajal insult ja antakse ravi, kuid krambid tekivad niikuinii. Vanemate täiskasvanute insuldid ja krambid on murettekitavad, kuna insuldi elulemus kipub vähenema, kui patsiendil tekivad krambid insuldi ajal või vahetult pärast seda.
Kõige sagedamini põhjustab hemorraagiline insult tulevikus krampe. Isheemilise insuldiga patsientidel põhjustab hapnikupuudus mõnikord krambihoogusid, samal ajal kui insuldi kahjustus alles esineb. Patsientidel, kes näivad olevat segaduses ja desorienteeritud ning seejärel krambid, võivad tekkida insult, millele järgnevad krambid ning nad peaksid viivitamatult pöörduma arsti poole. Seost insultide ja krampide vahel teavad paljud meditsiinitöötajad ning insuldihaigetele pakutakse tavaliselt agressiivset toetavat ravi, et peatada ajukahjustus ja piirata tüsistuste, nagu krambid, tekkimise võimalust.
Krambid võivad iseenesest olla seotud traumaatilise ajukahjustuse, raske ajukahjustuse ja kaasasündinud seisunditega. Inimesel, kellel on krambid, võidakse aju skaneerida enne krambihoogu, selle ajal ja pärast seda, et saada rohkem teavet ajus toimuva kohta. Krambihooge saab mõnikord kontrollida ravimitega, päästikute vältimise ja muude meetmetega, mis kaitsevad patsiendi aju krambivigastuste eest. Patsientidel, kellel tekivad nooremad krambihood, ei pruugi insultid ja krambid omavahel seotud olla.
Insuldid ja krambid ei ole üldjuhul seotud teises suunas ning krampide anamneesiga inimesel ei tohiks olla suurenenud insuldirisk. Krambihoogude muutused võivad viidata ajukahjustusele või reaktsioonidele ravimitele, kuid ei pruugi viidata insuldile. Aju skaneeringuid saab teha insuldi kahjustuse märguande tuvastamiseks, kui see on mures, peamiselt vanematel patsientidel või patsientidel, kelle perekonnas on esinenud insuldi.