Interneti- või küberkiusamise hävitav praktika võib olla ohvrile sama kahjulik kui füüsiline või emotsionaalne kiusamine. Veebisuhtluse kaudu saadud ähvardused või solvangud võivad olla isegi kurjakuulutavamad, kuna küberkiusajal võib olla anonüümsus või alternatiivne identiteet. Arvutikasutaja saab astuda samme, et ennetada või vähendada võrgukiusamise juhtumeid, kuid mitmed neist sammudest võivad hõlmata juurdepääsu piiramist veebipõhisele suhtluskontole või selliste juurdepääsetavate kontode täielikku kõrvaldamist. Paljudel juhtudel algab võrgukiusamine reaalses maailmas toimuvast kiusamisest, mistõttu võib ohver võtta ennetavaid samme, et hoida mõlemad maailmad võimalikult lahus.
Üks viis võrgukiusamisega toime tulla on kohelda seda nii nagu kuritegu see on. See tähendab kogu ahistava võrgusuhtluse kellaaegade, kuupäevade, e-posti aadresside ja sisu jälgimist. Küberkiusajalt saadud kirju ei tohiks kohe kustutada, vaid need tuleks salvestada spetsiaalsesse võrgufaili või laadida alla turvalisse arvutifaili. Paljud võrguvestlusprogrammid võimaldavad ka vestlusi salvestada, nii et ohver võib soovida seda võimalust kasutada pärast häirivat või hirmutavat vestlust küberkiusajaga. Mõned võrgukiusajad postitavad Internetti piinlikke fotosid või muid alandavaid materjale, seega peaks ohver salvestama kogu postituse kohta käiva teabe, nagu domeeninimi, postituse kuupäev, postitaja ekraaninimi, kommentaarid ja muud tunnused. Suur veebivideote või fotode hostimise veebisait võib vajada kogu seda teavet sisejuurdluse läbiviimiseks.
Paljud võrgukiusamise juhtumid saavad alguse päriselus toimuvast kiusamisest. Kiusaja tunneb sageli ohvrit isiklikult ja tal on juba piisavalt teavet, et alustada küberjälitamise või veebikiusamise kampaaniat. Ohvri täieliku ees- ja perekonnanime teadmine võib sõna otseses mõttes olla piisav teave motiveeritud ja arvutiteadlikule kiusajale, et teada saada, milliseid sotsiaalseid või professionaalseid Interneti-võrgustikke ohver sageli kasutab. Ohvri kohta saab lisateavet avalikest registritest või tasulise veebipõhise taustakontrolli kaudu. Internetis kiusamisega toimetulemiseks peaks inimene kasutama kõiki olemasolevaid vahendeid oma võrgujalajälje vähendamiseks, alates sotsiaalkontode turvataseme tõstmisest kuni veebis kasutatavate ekraaninimede ja paroolide muutmiseni.
Kui küberkiusaja rünnab ohvrit jätkuvalt võrgus, võib olla aeg teavitada rikkumisest veebisaidi omanikku või meiliteenuse pakkujat. Kui veebisaidi või domeeni omanikuga on ühendust võetud, võib tal olla õigusrikkuja tuvastamiseks ja karistamiseks parem õiguspositsioon. Samuti peaks ohver pingutama, et kiusaja tema tegelike tegude järgi ära tunda. Kas veebikiusamine sai alguse pärast tõsielulist juhtumit, näiteks ametikõrgendust, uut romantilist suhet või konflikti kaasõpilase või töökaaslasega? Kas võrgukiusaja on maininud konkreetseid intsidente või kasutanud teavet, mida teaks vaid piiratud arv päriselus olevaid kaaslasi? Vähesed küberkiusajad valivad oma ohvreid juhuslikult, mistõttu ähvardava võrgusuhtluse saanud inimene võib langeda ka töö- või koolikiusamise ohvriks. Kui nende anonüümsust on ohustanud kas ohver või mõni autoriteet, ei jätku paljudel küberkiusajatel julgust oma veebisihtmärkide kiusamist jätkata.