Parim kõndimisasend on selline, kus keha hoitakse tasakaalus, suhteliselt sirges asendis, kus selg ei ole liiga ette ega taha kõverdatud. Kõndimise ajal on oluline jälgida kogu keha. Jälgi, et lõug oleks püsti, õlad lõdvestunud, selg sirge ning jalad lööksid esmalt kannaga vastu maad ning seejärel veereksid varba poole. Õige neutraalse kõndimisasendi säilitamine aitab vältida vigastusi ja tagab treeningust võimalikult palju kasu füüsilisele vormile.
Inimesed arvavad sageli, et täiusliku kõndimisasendi saavutamiseks peaks selg olema sirge. See ei ole tõsi; tegelikult on neutraalsem kehahoiak, mis võimaldab lülisamba kergeid kumerusi, tegelikult kehale parem. Ideaalis peaksid kõrvad, õlad ja puusad jääma kõndimisel suhteliselt sirgele, kuid alaseljas võib tekkida kerge sissepoole kõverus. Õige kehahoiaku säilitamisel on oluline mitte kummarduda taha ega ette; ei ole vaja sundida selgroogu täiesti sirgele joondumisele. Kõhulihaste kerge pingutamine ja sabaluu alla surumine aitab kaasa kõhulihaste kaasamisele kõndimisel ja parandab rühti igapäevaelus, mitte ainult trenni tehes.
Ideaalses kõndimisasendis ei tohiks vaadata alla maapinnale, mis võib venitada kaela tagaosa ja põhjustada valu. Selle asemel hoidke rindkere tõstetud, lõug püsti ja silmad ettepoole. Kehita regulaarselt õlgu, et olla kindel, et seal pole pinget. Paljud inimesed leiavad, et käte küünarnukkides painutamine ja nende iga sammuga kõikumine aitab nii käsi treenida kui ka õiget kehahoiakut säilitada. Ei ole soovitatav kanda käsiraskusi, mis võivad käte kõõluseid venitada.
Lõpuks on samm oluline ka hea kõndimisasendi säilitamisel. Sammu pikkus peaks olema loomulik; parem on teha lühemaid ja kiiremaid samme, kui püüda teha suuri samme ja potentsiaalselt tõmmata lihaseid ja asetada selgroog ebaloomuliku nurga alla. Kand peaks lööma vastu maad, seejärel veerema igal sammul varbani. Hea kõndimisasendi säilitamiseks ja jalgade ühele või teisele poole veeremise vältimiseks on oluline kanda häid toetavaid jalatseid.