The Tempest, mida üldiselt peetakse William Shakespeare’i viimaseks näidendiks, jutustab maagiline lugu müstilisest saarest, kus elavad heledad ja tumedad jõud. Tüüpiliselt Shakespeare’i hiliste romantikanäidendite puhul on maagia ja müstika oluline roll, kuid The Tempesti tegevuspaik jätab paljudele ajaloolastele pausi. Kust Shakespeare näidendi loo või idee sai, on suur mõistatus, kuigi mitmed silmapaistvad Shakespeare’i teadlased on esitanud oma idee selle kohta, millele The Bard viitab.
Levinuim teooria on, et Shakespeare’i näidend on inspireeritud tõsielulugudest 1609. aastal Bahama saartel hukkunud laevahukust. Sea Venture oli võimsa Virginia Company peamine laev, mis väljus juunis sadamast Uude Maailma, vedades asunikke uus linn Jamestown Virginias. Peaaegu kaks kuud pärast reisi sattus laev orkaani, mille tõttu kapten selle saare riffidel maatas. Avariimaandumisega Bermudale päästeti tormist 150 inimest ja koer.
Londonis avaldas pealtnägija William Strachey aruanded laevahukust ja sellele järgnenud sündmustest brošüüri kujul. Paljud usuvad, et Shakespeare’il mitte ainult ei olnud juurdepääsu Strachey juttudele, vaid ta kasutas neid ka “The Tempesti” kirjutamisel. Ajastus kindlasti ühtib, sest näidendit etendati esmakordselt 1611. aastal ja arvatakse, et see on kirjutatud mitte rohkem kui aasta varem.
Mõned teadlased väidavad, et Tempesti saar ei pruugi olla üldse Uues Maailmas, vaid Inglismaale tunduvalt lähemal. Lavastuse võimalikuks tegevuspaigaks on pakutud Iirimaa, mis käsitleb vähemalt osaliselt kolonisatsiooni ja kodu valitsemise kontseptsioone. Paljud näidendis esinevad müstilised olendid on keldi päritolu või iiri päritolu, millega võib paralleele tõmmata.
Vastuoluline teooria on see, et saar on tegelikult Londoni metafoor ja Prospero moraalselt nüri kuju on Shakespeare’i enda versioon. Prospero on saarel suure võimu ja prestiižiga mees, kõigi olendite valitseja, kuid siiski otsustab ta oma valduse maha jätta ja naasta rahulikku perekondlikku elu. Samamoodi lahkus Shakespeare lavalt pärast seda, kui The Tempest naasis oma perekonna valdustele Stratfordis, et elada oma paar järelejäänud aastat suhteliselt rahus. Eksperdid nimetavad näidendi järelsõna kummaliselt otsekoheseks ja on isegi oletanud, et see võib olla Shakespeare’iga, kes jätab teatriga hüvasti ning palub oma publikult andestust ja armastust.
Mõned teadlased lükkavad ümber idee, et The Tempestil on otsene geograafiline allikas. Shakespeare’i viimaseid näidendeid iseloomustas originaalsus; oskuste ja kuulsuse kasvades kasutas ta üha vähem klassikalisi lugusid. Paljud peavad tema viimast teost tema suurimate ja romantikanäidendite hulgas peamiseks teoseks. Kus lavastus tegelikult aset leiab, on vastus kahtlemata ajaloos kadunud, nagu ka enamik Shakespeare’i mõistatusi. Järelejäänud on lavastuse enda tohutu kingitus ja maagiline atmosfäär, mis vallutab sündmuskoha kõikjal, kus see ka tegelikult ka poleks.