Tantsuterapeut kasutab tantsu vahendina nii vaimu kui keha tervendamiseks. Tantsuteraapia tugineb veendumusele, et meeleseisund võib mõjutada üldist tervist. Tantsuterapeut püüab leevendada oma patsientide stressi ja edendada nende enesehinnangut, et parandada mitmeid füüsilisi ja emotsionaalseid vaevusi.
Tantsuterapeudiks saamiseks tuleb hankida American Dance Therapy Association (ADTA) litsents. ADTA asutas 1966. aastal Marian Chace, kes oli valdkonna arendamise nimel Ameerika Ühendriikides töötanud alates 1940. aastatest. See organisatsioon kehtestab standardid ja eetikakoodeksid kõigile Ameerika Ühendriikide tantsuterapeutidele.
Tantsuterapeudil on tavaliselt magistrikraad või samaväärne koolitus sellises valdkonnas nagu psühhoteraapia või nõustamine. Tal peab olema tantsu- ja liikumisalane koolitus ning mõnikord ka bakalaureusekraad tantsu alal. ADTA annab terapeutidele tiitlid sõltuvalt nende kogemuste tasemest. Registreeritud tantsuterapeut (DTR) on algaja taseme tiitel ja nõuab vähemalt 700 tundi kliinilist koolitust. Neile, kes on läbinud vähemalt 3,640 tundi kliinilist tööd, on pealkiri “Registreeritud tantsuterapeutide akadeemia” (ADTR).
Tantsuterapeut juhib seansse täpselt nagu iga teine psühholoog. Need seansid võivad toimuda rühmas või ükshaaval. Need on kohandatud vastavalt patsiendi individuaalsetele vajadustele nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Tantsuteraapiaseansil on neli etappi: ettevalmistus, inkubatsioon, valgustus ja hindamine. Ettevalmistus on põhisoojendus, et valmistada keha ja vaim ette tehtavaks harjutuseks. Inkubeerimine on kontrolli lõdvestunud vabastamine, kui patsiendilt eeldatakse oma emotsioonide väljendamist sümboolse liikumise kaudu. Valgustuse ajal loob patsient seose sümboolsete liigutuste ja nende tegelike tähenduste vahel. Seansi lõpus toimuv hindamine määrab suuliselt kindlaks tehtud edusammud.
Kuna tantsuteraapia on suhteliselt uus valdkond, ei ole ravi efektiivsuse hindamiseks tehtud kuigi palju ametlikke uuringuid. Vähesed tehtud uuringud on näidanud, et patsientide enesepilt on üldiselt paranenud. See võib olla eriti kasulik neile, kellel on probleeme kehapildiga, näiteks rinnavähiga ellujäänutele või söömishäiretega inimestele. Tantsuteraapiat kasutatakse praegu nende jaoks, kellel on suhtlemisprobleemid, nagu autism ja Alzheimeri tõbi, ning seda testitakse lihashäiretega, näiteks Parkinsoni tõvega patsientidel. Vanglad ja vaimuhaiglad kasutavad ka tantsuterapeute, et parandada nende inimeste suhtlemist ja enesehinnangut, kellel on probleemne minevik.