Filmiarhivaarid vastutavad filmide ja nendega seotud mälestusesemete kataloogimise, säilitamise ja korrastamise eest. Kuna enamik kogusse kuuluvaid dokumente ja filme on vanad ja sageli halvas seisukorras, vastutab sageli filmiarhivaar esemete säilitamise ja digitaalsete koopiate tegemise eest. Suhtlemine on filmikogu töös oluline funktsioon, sest arhiivitöötaja peab teadlasi abistama ka filmide ja filmitootmist käsitlevate dokumentide hankimisel. Arhivaare on tuntud ka kui liikuva pildi arhivaare, kes peegeldavad mitmekesist teavet, mille säilitamise eest nad vastutavad.
Sarnaselt raamatukoguhoidjaga vastutab filmiarhivaar teabe korraldamise ja kogus olevate üksuste üle arvestuse pidamise eest. Uued esemed nõuavad positsioneerimist kataloogis õigesse asendisse ning teadlaste kasutuses asendab kogus olevad esemed riiulitel ja dokumendikappidel filmiarhivaar. Filmiarhiive loovad ja hoiavad akadeemilised asutused, filmistuudiod ja erakollektsionäärid, kes palkavad oma kollektsiooni hooldamiseks arhiivitöötajaid.
Arhiivid ei koosne ainult filmidest, vaid hõlmavad ka DVD-le, CD-le ja videolintidele salvestatud filmide digitaalseid ja mittedigitaalseid koopiaid. Ka filmiarhiivides hoitavad dokumendid hõlmavad stsenaariume, tootmisgraafikuid, pilte ja mitmesuguseid muid filmitööstusega seotud mälestusesemeid. Filmiarhivaar jääb oma tööülesannete täitmisel sageli vastutama foto- ja paberdokumentide korrastamise ja säilitamise eest. Arhivaarid peaksid olema kursis ka säilitustarkvara ja -tehnikatega, et tagada dokumentide säilitamine tulevaste põlvkondade jaoks paberkoopiatena ja digitaalversioonidena.
Enne filmiarhivaariks saamist tuleb läbida igakülgne haridus, mis hõlmab inglise keele, ajaloo või nendega seotud humanitaarainete bakalaureuseõppe lõpetamist. Lõpuõpe sisaldab tavaliselt raamatukogu aineid ja säilitustehnika lisaõpet. Akadeemilise hariduse omandamise kõrval peaks iga filmiarhivaar olema hea suhtleja, kes on suuteline uurijaid abistama ja kogusse uusi materjale hankima.
Filmide arhiveerimine on oluline, kuna filme, dokumentaalfilme ja telesaateid nähakse sotsiaalse dokumendina, mis kajastab filmi tegemise perioodi. 20. sajandi esimesel poolel vaadeldi filmitootmist kui kiiret ühekordselt kasutatavat meelelahutust, mida edaspidiseks kasutamiseks säilitati harva. Teisel poolel hakati aga filme nägema kunstivormina ja nende loomise kultuuri olulise osana.