Ilukirjanduses, mütoloogias ja isegi lääne religioossetes aruannetes levinud teema on orbkangelaste ja superkangelaste idee. Mooses jäetakse korvi maha, Herakles kasvab ilma isata ja Buddha lükkab tema pereelu tagasi vaesuse tõttu. Muinasjutud tutvustavad meile äraolevate isade lapsi ja ema asemele tulnud julmade hooldajate lapsi: Tuhkatriinu, Hansel ja Gretel ning Lumivalgeke. Ilukirjandus kajastab suure osa David Copperfieldi, Suurte Ootuste Pipi, Tom Sawyeri ja Huck Finni, Anne Shirley, Jane Eyre’i ning kuningas Arthuri lugude põlvnemisest. Koomiksiraamatud pakuvad orvuks jäänud kangelasi, nagu Batman, Spiderman, Superman ja paljud X-mehed, või märkate tegelasi moodsamas ilukirjanduses sellistest filmidest ja raamatutest nagu Harry Potter, Frodo Baggins, Baudelaire’i lapsed ning Luke ja Leia Skywalker.
Mis eesmärk on luua nii palju orbudest kangelasi ja superkangelasi ning mida peaks ideaalsest ebasoodsamas olukorras kasvanud lastest publikule edasi andma? Selle arhetüübi kohta on mitmeid tõlgendusi. Üks on traditsiooniline Joseph Campbelli ja jungiaanlik tõlgendus kangelase teekonnast.
Puuduvad vanemad, orbudest kangelasi ja superkangelasi peetakse “maailma lasteks”. Kui mõelda laste keerulistele suhetele perekonnaga, siis on üsna lihtne mõista, kuidas ühe või mõlema vanema puudumine vabastab lapse perekondlikest kohustustest, mis ehk ei tekitaks just kõige paremat draamat. Ülaltoodud näited annavad aimu erinevatest reisidest, millel need lapsed või täiskasvanud võivad olla, kuid maailma teenimise, mitte vanemate kogumi teenimise üks tagajärg on see, et „vanemamaailma” meeldimine võib tähendada selle päästmist. Olles ise üles kasvatanud ja vabanenud suurest osast keerulisest lapse ja vanema suhetest, on vaeslapse ossa kangelastel ja superkangelastel palju suurem vabadus suhelda maailmaga laiemas skaalas ning nad võivad vaadata maailma kui vanemat ja kõiki selle elanikke perekonnana. Tänu sellele saavad paljud kangelased ja superkangelased tohutu pere, mille nad peavad päästma.
Mõned orvud otsivad ainult kodu ja perekonda. David Copperfield leiab selle oma tädi juurest, Jane Eyre oma nõbudega ja seejärel abielust hr Rochesteriga ning Anne Shirley leiab pere ja armastuse oma adopteeritud vanemate Matthew ja Marilla Cuthbertiga. Tuhkatriinu ja Lumivalgeke pääsevad abielludes kurjadest kasuemadest. Teistele, eriti superkangelastele, ei anta kunagi traditsioonilises mõttes perekonda. Tegelikult, kuigi neil võivad olla tugevad sidemed sõprade või hooldajatega, püüavad nad pidevalt tõestada, et nad on maailmale väärilised, ja soovivad meeleheitlikult päästa inimesi, kellest nad hoolivad. Mõelge Peter Parkeri soovile päästa oma tädi May, eriti pärast oma viimase isakuju, onu Beni, kaotust.
Mõned vaeslapse ossa jäänud kangelased ja superkangelased, kes on sunnitud lugusid jätkama, on maailma päästmises nii juurdunud, et ei suuda kunagi luua usaldusväärset perekonda. See kehtib eriti enamiku koomiksite superkangelaste kohta. Maailm vajab pidevat säästmist ja see tekitab suutmatuse luua oma perekondi või lapsi. Teised, nagu Harry Potter ja Luke Skywalker, suudavad oma lapse maailma staatusest loobuda, et asuda sügavalt enda loodud perekondadesse, kuid ainult siis, kui oht on möödas.
Samuti saate hinnata orbkangelasi ja superkangelasi kui vahendit, millega rõhutatakse ängi, üksindust ja iseseisvust. Koomiksitüüpi superkangelane on tavaliselt see, kes kannatab alati või vähemalt suurema osa ajast. Eriti kui selline kangelane peab tegelema mõrvatud vanemate surmaga, võib tema eluülesanne olla luua teistele lastele turvalisem maailm. Isegi ühe vanema kaotus võib olla väga traumeeriv ja lapse elu igaveseks muuta ning superkangelased võivad teha kõik endast oleneva, et seda teiste laste saatust ära hoida. Suureneb empaatia kannatuste vastu ja soov see teiste jaoks lõpetada või ära hoida.
Lisaks on see tegur, kuidas kangelasi ja superkangelasi saab vanemate kaotuse tõttu ühisest olemasolust eraldada. Neil puudub armastavate vanematega koos kasvamise kogemus ja seetõttu nad ei osale oma maailmas täielikult. Selle asemel on nad sellest väljaspool ja neil on sageli haruldane arusaam maailma vaatlemisest täiesti erinevast vaatenurgast.
Hea mõte on mõelda, miks me näeme seda teemat nii sageli väljendatuna. Võib-olla peame neid orbusid või halvasti kasvatatud lapsi lõpuks enda omaks. Nad ei pruugi olla lihtsalt maailma lapsed, vaid võivad kuuluda igale lugejale.