On üsna selge, et kingitud hobusele ei tohiks suhu vaadata, sest see oleks ebaviisakas. Fraasi päritolu mõistmine laiendab selle tähendust veelgi. Fraasil on kaks võimalikku allikat ja mõlemad viitavad sellele, et hobuse hammaste kontrollimine on ebaviisakas, kuna neid peetakse tavaliselt looma vanuse ja väärtuse heaks näitajaks. Kingituse saaja peaks end tänulikuks näitama, selle asemel, et proovida koheselt kingituse väärtust kindlaks teha.
Tänapäevane näide “kinkehobuse” käitumisest oleks inimene, kes saab kingituse ja otsib kohe siltidelt, et näha, kui palju kulutati. Seda peetakse üsna ebaviisakaks ja saaja peaks kingituse viisakalt vastu võtma, püüdmata selle väärtust kindlaks teha.
Lisaks võib see termin viidata ootamatule kingitusele või sündmusele. Näiteks võib õpilane saada A-miinuse testis, mille jaoks ta pole õppinud, ja vaadata kingitud hobusele suhu, kurtes, et ta ei saanud A-d. Tehniliselt oli A- saamine omaette kingitus, sest õpilane ei õppinud.
Seda fraasi omistatakse sageli pühale Jerome’ile, kes umbes aastal 400 e.m.a ütles: “Ära kunagi kontrolli kingitud hobuse hambaid.” Teised väidavad, et selle fraasi töötas välja ja kirjutas esimest korda 1546. aastal inglise kirjanik John Heywood.
Kingitud hobuse uurimata jätmine aetakse sageli segi Trooja hobusega, mille ahhaialased jätsid Trooja sõja ajal. See oli lubatud Trooja müüride vahel, kuid see oli täidetud vaenlase sõduritega. Selle fraasi Trooja hobusega seostamise taga seisneb mõte, et suhu vaatamine võib tähendada, et inimest võidakse noolega tulistada.
Tegelikult pole see kingitud hobuse fraasi päritolu õige tõlgendus. Trooja hobusega kõige sagedamini seostatav fraas on “Hoiduge kreeklastest, kes kannavad kingitusi”. Suu kontrollimine on tihedamalt seotud hobuse vanuse määramise tegeliku praktikaga. Sellist asja on ebaviisakas teha, kui hobune on kingitud, ja kingisaajal on parem oodata vähemalt seni, kuni ta kingi tegija silma alt ära jääb.