Personifikatsioon on kirjanduslik tehnika, mis annab inimlikud omadused elututele objektidele või elututele asjadele, mis muidu ei kogeks emotsioone või muid inimlikke reaktsioone sündmustele. Selle eesmärk on tõsta lugejas huvi loo vastu ja hoida tema tähelepanu. Lisaks innustab kõigele inimlike omaduste pakkumine – olgu selleks puu või masinatükk – koheselt lugejat kirjeldatavaga suhestuma ja võib esile kutsuda selliseid emotsioone nagu mure või kaastunne. Nagu paljude teistegi kirjanduslike tehnikate puhul, aitab personifitseerimine muuta teksti elavamaks ja elavamaks, nagu kõik igapäevaelu üksikasjad.
Kõige parem on personifikatsiooni mõistet selgitada näitega. Kui autor ütleb, et põllul olevad kõrrelised tantsivad näiteks tuule käes, on see näide taimede personifitseerimisest. Rohud ilmselgelt ei tantsi, nad lihtsalt liiguvad vastusena tuulevooludele, kuid kui öeldakse, et nad tantsivad, tekib pilt loodusest, mida on lihtsam kujutada ja millega on lihtsam seostada. Veel üks näide selle kohta on öelda, et äratuskell piiksub vihaselt. Äratuskell ei ole vihane, kuid äratuskella kuulaja tajub seda nii ja see aitab loole tooni anda. Autor viitab sellele, et inimene ei ole ilmselt liiga õnnelik, et näiteks hommikul ärkab.
Need on vaid mõned personifitseerimise põhinäited, kuid need aitavad illustreerida põhjust, miks autor võib seda tehnikat kasutada. Hea kirjutamise üks põhireegleid on “näidata, mitte öelda” ja personifitseerimine on üks parimaid viise meeleolu või kujundi edastamiseks ilma seda otse ütlemata. Näiteks muru kirjeldamine üle põllu tantsivana võib anda kujutluse ilusast ja rahulikust väljast, ilma et peaks tegelikult kirjeldama põldu kauni või rahulikuna.
Teine põhjus autorid kasutamise personifikatsioon on teha lugu huvitavam ja kaasates lugejale, mistõttu on seda tõenäolisemalt nad lähevad ikka. Kirjeldades midagi sel viisil sunnib lugeja visualiseerida seda, mis toob teda sügavamale lugu. Mõningatel juhtudel, personifikatsioon võib teha ka lugeja mõtlema asju teisiti, või saada uue perspektiivi. Seda tehnikat kasutatakse sageli toetuskampaaniate, näiteks seetõttu, et inimesed on tõenäolisem, et soovite hoolitseda midagi, mida nad kogevad emotsionaalset vastust.