Müeloom on vähk, mis mõjutab teatud tüüpi vererakke, mida nimetatakse plasmarakkudeks, põhjustades selliseid sümptomeid nagu kõrge kaltsiumisisaldus, neeruprobleemid ja luukahjustused. Seda vähki tuntakse ka Kahleri tõve, hulgimüeloomina ja plasmarakulise müeloomina. Müeloomi diagnoosimisele järgneb sageli protsess, mida nimetatakse vähi staadiumiks, mis võib hõlmata vereanalüüse, röntgenikiirgust, magnetresonantstomograafiat (MRI) ja röntgeni-kompuutertomograafiat (CT-skannimist). Vähi staadiumi määramine tehakse pärast müeloomi diagnoosimist, et teha kindlaks, millises haiguse kolmest staadiumist konkreetne patsient on, alates I staadiumist, mis on varane haigus, kuni III staadiumini, mis on kaugelearenenud. Kui haiguse ulatus on kindlaks tehtud, võib soovitada erinevaid ravivõimalusi, nagu keemiaravi, luuüdi siirdamine, tüvirakkude siirdamine või kiiritusravi.
Sageli tehakse pärast müeloomi diagnoosimist kaks vereanalüüsi haiguse staadiumi kindlakstegemiseks. Need testid on vere albumiini test, mida saab kasutada neerukahjustuse kindlakstegemiseks, ja beeta-2 mikroglobuliini test, mida kasutatakse plasmarakkude mõju määramiseks. Mõnikord tehakse pärast müeloomi diagnoosimist luukahjustuste ulatuse kindlaksmääramiseks CT-skannimist, mis annab üksikasjalikke luude röntgenipilte, ja MRI-d, mis annab ka sisemise koe üksikasjalikke pilte.
Rahvusvahelist staadiumsüsteemi (ISS) kasutatakse sageli pärast müeloomi diagnoosimist. Haiguse staadium määratakse nii selleks, et teha kindlaks, milliseid ravimeetodeid saab soovitada, kui ka selleks, et aidata ennustada patsientide ellujäämist. I staadiumi müeloomiga patsientidel on vähe sümptomeid ilma luude kahjustusteta ja kaltsiumisisaldus, mis on tavaliselt normaalne. Nendele patsientidele soovitavad arstid mõnikord nn valvsat ootamist, mis ei hõlma meditsiinilist ravi, vaid regulaarset kontrolli. I staadiumi müeloomiga patsientide keskmine elulemus on üle viie aasta.
II staadiumi müeloomi korral on vähirakke rohkem ja keskmine elulemus on vaid rohkem kui neli aastat. III staadiumi müeloomiga patsientidel on kaugelearenenud luukahjustused, aneemia ja kõrge kaltsiumisisaldus ning keskmine elulemus on vaid rohkem kui kaks aastat. Pärast müeloomi diagnoosimist võib II ja III staadiumis patsientidele soovitada mitmesuguseid ravimeetodeid. Kombineeritud keemiaravi, mis hõlmab mitme ravimi kasutamist, sihipärast kiiritust ja tüvirakkude või luuüdi siirdamist, võib olla osa ravist. Need ravimeetodid võivad haigust aeglustada või viia vähi remissioonini, kuid neil võivad olla ka tõsised kõrvaltoimed, nagu juuste väljalangemine, iiveldus ja oksendamine.