Vanemhooldaja on isik, kes abistab eakaid vajaduse korral igapäevaelu toimingute tegemisel. Tegemist ei ole meditsiinioskustega ametikohaga, kuna töö koosneb eelkõige hooldustöödest. Kvalifitseeritud meditsiinilisi töid, nagu ravimite manustamine ja muud meditsiiniteenused, teevad tavaliselt selliste ülesannete täitmiseks koolitatud isikud. Mõnel juhul võib siiski pidada meditsiiniliselt sobivaks, et vanemhooldajal oleks kõrgem meditsiiniline ettevalmistus, et hädaolukorras korralikult reageerida. Sellistel juhtudel võib otsustada, et hooldusülesandeid täidab sertifitseeritud õe assistent või isegi täieõiguslik õde, kuigi see pole tavaline.
Igapäevaelus on kuus tegevust, mida peetakse kõigi inimeste jaoks oluliseks: söömine, vanniskäik, tualetis käimine ja riietumine on iseenesestmõistetavad; ülekandmine viitab seeniori võimele liikuda voodist toolile ja vastupidi ning kontinentsus on võime kontrollida oma uriini- ja väljaheidet. Mõned autoriteedid tunnustavad seitsmendat ADL-i &emdash; liikuvus või võime vabalt liikuda. ADL-ide “abi” võib olla praktiline või ooterežiimis; see tähendab, et vanemhooldajalt võidakse nõuda ainult abi osutamist juhul, kui patsient ei saa seda teha, või võib juhtuda, et vanem ei ole absoluutselt võimeline üksi ADL-i täitma ja teda tuleb abistada.
Vanemhooldaja ülesanded ei ole seega kuigi keerulised, kuid nõutav on teatud väljaõpe, aga ka temperament, mis suudab rutiinselt teha töid, mida paljud peavad alandavaks, näiteks aidata teisel täiskasvanul riietuda või abistada uriinipidamatuse all kannatavat täiskasvanut. Lisaks, kuna ADL-i sooritamise võime kaotus on sageli seotud dementsuse tekkega, peavad vanemhooldajad olema suutelised toime tulema ka selle seisundi all kannatavate inimeste nõudmiste mõnikord ebamõistliku iseloomuga. Mõned vanemhooldajad läbivad täiendavat koolitust, mis viib nende osariigi sertifikaadini, kuna enamik pikaajalise hoolduse kindlustuspoliise katab ainult sertifitseeritud vanemhooldaja osutatavaid teenuseid.
Vanemad hooldajad võivad töötada eakatega oma kodudes või sellistes asutustes nagu täiskasvanute päevakeskused või hooldekodud. Nende pakutavat hooldust nimetatakse tavaliselt “pikaajaliseks hoolduseks”, kuigi “kodune tervishoid” on populaarne iseloomustus, kui seda pakutakse kodus, ja siis võib vanemhooldajat nimetada “koduseks terviseabiks”. Nii hoolduskulude kui ka psühholoogilise mõju tõttu peetakse eaka hooldekodusse paigutamist tavaliselt viimaseks abinõuks ning eakad ja nende pered näevad selle vältimiseks palju vaeva. Õnneks ei ole nõutav koolitus väga aeganõudev ega keeruline ning paljud hooldust vajavate eakate pereliikmed suudavad pakkuda suure osa vajalikust hooldusest. Täiskasvanute päevakeskused, mida mõnikord peetakse “tööajal avatud hooldekodudeks”, pakuvad eakatele päevast ADL-abi ja vajalikku meditsiinilist abi, näiteks ravimite manustamist või sidemete vahetamist, kui nende täiskasvanud lapsed töötavad.