Rannavalve funktsioon on erinev, olenevalt riigist, kus see asub. Peaaegu igal riigil, millel on kaldajoon, on seda tüüpi organisatsioon, kuid selle olemus võib varieeruda sõjaväe harust kuni vabatahtliku tsiviilagentuurini. Rannavalve liikmed, mida teatud piirkondades tuntakse rannikute nime all, saavad täita mitmesuguseid navigatsiooni, riikliku julgeoleku ja ookeaniohutusega seotud ülesandeid. Nad on tavaliselt sadamates ja võivad lisaks paatidele hooldada ka veoautode, helikopterite, fikseeritud tiibadega õhusõidukeid ja muid abisõidukeid.
Kaasaegse rannavalve päritolu võib leida 1800. aastatest, mil mitmed kogukonnad asutasid tsiviilrühmitusi merehätta sattunud laevade abistamiseks. Need rühmad saadaksid vajadusel pääste- ja päästeoperatsioone ning paljud neist toetasid valitsuse organiseeritud jõupingutusi navigatsioonimärkide, nagu poid ja tuletornid, loomiseks. Selliste rühmade loodud meresõiduohutuse paranemine ajendas ametlikumat rannavalvet korraldama.
Kui rannavalve korraldab valitsus, on see tavaliselt sõjaväe ja õiguskaitseorganite ristand. Liikmed vastutavad rannajoone kaitsmise, immigratsiooni- ja narkoseaduste jõustamise ning laevade ohutusküsimuste jälgimise eest. Samuti eeldatakse, et liikmed aitavad laevu taotluse korral. Navigatsioonimärkide ja hoiatuste säilitamine on samuti üldiselt selle organisatsiooni kohustus.
Tsiviilorganisatsioonid keskenduvad tavaliselt sellistele asjadele nagu otsing ja pääste, merendusuuringud, abi hädas olevatele laevadele ja avaliku julgeoleku tagamine. Neid ülesandeid täidavad ka sõjaväe rannavalvurid. Tsiviilisikud ei saa üldjuhul osaleda õiguskaitses, kuigi nad võivad valitsusametnikele teatada probleemidest, mis näivad olevat seotud riigi julgeolekuga. Tsiviilrühm võib olla erarahastatud agentuur, millel on palgalised töötajad, või ainult vabatahtlikest koosnev jõud. Maapiirkonnad ja isoleeritud piirkonnad võivad toetuda vabatahtlikele, sest elanikkond ei suuda täiskohaga rannavalvet toetada.
Sõjaväega seotud rannavalvurite puhul käsitletakse liikmeid tegevväelastena, mis annab neile õiguse samale tasule ja hüvitistele, mida saavad teiste sõjaväeosakondade liikmed. Valvureid hoitakse üldiselt turvalisuse huvides oma koduriigis, kuid neid saab potentsiaalselt paigutada ka mujale ning neid võidakse laenata õiguskaitseasutustele ja liitlasriikidele, et aidata kaasa sellistele projektidele nagu narkosmugeldajate vahistamine või piiriohutusprogrammide parandamine.