Moekunstnik teeb koostööd moeloojate ja kunstijuhtidega, et kujundada rõivast loomingulisi ja kunstilisi visuaalseid kujutisi, kasutades digitaalset ja traditsioonilist kunstimeediat. Kunstnikul palutakse tavaliselt luua pilte, et meelitada ostjaid moodi ostma, ja tema ülesandeks on kasutada oma moetunnetust projekti keskse teema väljatöötamiseks. Sageli teeb kunstnik moest mitu erinevat renderdust või digipilti erinevates olukordades ja isegi erinevatel mudelitel. Moekunstnike töökohti leidub tavaliselt reklaamis, moetööstuses ja üksikutes disainistuudiotes.
Kui rõivadisainer on koostanud uue rõivasarja, kutsutakse tavaliselt moekunstnik, kes loob reklaampildi, mille eesmärk on moetööstuses käima lükata. Sageli kasutab kunstnik soovitud pildi loomiseks mitut erinevat tüüpi meediumit. Pliiatsijoonistustest akvarelli ja digitaalse, arvutipildistamiseni – moe äratab ellu ja annab sellele kunstniku hoiaku. Kui kõik läheb hästi, jõuab kunstnik kavandini, mis paneb potentsiaalsed ostjad poodidesse rõivaid ostma. Mõnikord põhjustab seda tüüpi elevust mõne konkreetse mudeli, kuulsuse või asukoha kaasamine kunstniku kujunduses.
Väga primaarsetest ja korralikest esitustest kuni moodsa kunsti kujutisteni – moekunstniku ülesanne on anda moele usaldust. Paigutades moe pahaaimamatusse või ebatavalisse kohta, on moekunstnikul võime rõivale kõrgendatud tähelepanu juhtida. Seda tüüpi stsenaarium võib olla sama lihtne kui ujumiskostüümi kandva ujumistrikoomudeli joonistamine lumesajus. Rõivase pahaaimamatusse kohta paigutades on moekunstnik tootele tõhusalt kõrgendatud tähelepanu juhtinud. Seda tuntakse ka šokireklaamina.
Kui kasutate digitaalset või arvutipõhist meediumit, on pilte võimalik täiustada või õhutada. See võimaldab kunstnikul muuta moodi ja mudelit, et anda pildile soovitud välimus. Tavaliselt kritiseeritakse modellil palju väiksema vöökoha või pikemate säärte kujutamise pärast. Moekunstnik kasutab seda tehnikat, et lisada rõivale atraktiivsust ja iha. Mõned moeloojad kasutavad moevaliku reklaamimiseks ainult ühte kunstnikku. See on kasulik nii disainerile kui ka kunstnikule, kuna võimaldab kujundajal kujundada vastavalt kunstniku esitusjõu stiilile ja kunstnikul on selge arusaam sellest, mis disainerile meeldib.