Merekindlustusandja on professionaal, kes pakub paatide ja laevade kindlustuskaitset. Selle töökoha töötajad aitavad omanikel valida õige merekindlustuse tüübi ja suuruse, et kaitsta vara kadumise eest. Sageli peavad merekindlustusandjad tagama nõuetekohase katte mitte ainult laevale, vaid ka meritsi veetavale kaubale.
Merekindlustus või “kindlustuse tagamine” on ajaloo vanim kindlustusvorm. Laevakindlustusandja amet sai alguse vähemalt 1300. aastatest, mil Euroopa laevandusettevõtted arendasid väärtuslike kaupade kaitsmiseks välja kindlustuspoliisid. Tänapäeval on merekindlustuse tagamise protsess enamikus suuremates riikides seadusega reguleeritud ja standarditud. Kaasaegne merekindlustus on sageli komplekteeritud õhu- ja maapealse kindlustusega ning seda pakutakse sageli kombineeritud mere-, lennundus- ja transiitkindlustuspaketina (MAT).
Enne kui laeva saab kindlustada, peab merekindlustusandja hindama riski tõenäosust. Kindlustusandjad kasutavad statistika ja uurimise kombinatsiooni, et teha kindlaks, kui suur on tõenäosus, et konkreetne laev saab kahjustatud või kaotsi. Mereekspert võib kaubalaeva üle vaadata näiteks selleks, et kontrollida merekõlblikkust ja ohutusvarustust. Kinnitajad võtavad arvesse ka selliseid statistilisi andmeid nagu laevandusettevõtte finantsseisund ja minevikusündmuste ajalugu.
Kindlustusspetsialistid peavad olema kursis paljude erinevate riikide mereseaduste ja -tingimustega, mis võivad kindlustuskulusid otseselt mõjutada. Mõned mereteed viivad kaubalaevad ohtlikesse piirkondadesse, mis on avatud tänapäevasele piraatlusele või kus võivad olla karmid ilmastikutingimused. Merekindlustusandjad peavad kavandatava kindlustusplaani hindamisel arvesse võtma paljusid erinevaid tegureid.
Kui merekindlustusandja on hinnanud laeva potentsiaalset riski, koostatakse kindlustuspoliis. Üldiselt on madala riskiga laevandusettevõtte poliis odavam kui võrreldav kindlustus, mis katab kõrge riskiga toimingu. Kindlustusandja võib valida, kas tõstab riskantse ettevõtmise kindlustusmäära või keelata kindlustuskatte täielikult, kui ohud on liiga suured.
Merekindlustusandja töö ei lõpe pärast kindlustuse väljastamist. Kindlustustöötajad peavad jätkuvalt jälgima transpordiettevõtte tulemuslikkust, et kohandada kindlustusmäära vastavalt tegelikele sündmustele. Nii nagu halb sõiduregister põhjustab sageli individuaalsete kindlustusmäärade hüppeliselt tõusu, võib laevatranspordiettevõte, kes kaotab või kahjustab kaupa korduvalt, olla sunnitud tasuma korrigeeritud kindlustusmakset.
Kui tekib kindlustuskahju, näiteks laeva tulekahju või lasti vargus, teevad kindlustusandjad koostööd uurijatega, et teha kindlaks, kes on süüdi. Kui poliisiga kaetakse juhuslik kahju, maksab kindlustusselts välja. Merekindlustusandja peab iga intsidenti hoolikalt analüüsima, et pettust ei toimuks ja kindlustusmakse oleks õige.