Loomakasvataja võib tõuaretusega tegeleda tulu saamise eesmärgil või hobi korras. Kasumi eesmärgil loomi kasvatada soovivad isikud on sageli seotud katseteks kasutatavate laboriloomade, näitustel ja näitustel tavaliselt kasutatavate tõuloomade või karusnaha või naha tõttu hinnatud karusloomade aretamisega. Kasvatajad, kes teevad seda hobi korras, püüavad tavaliselt kasvatada loomi näituseks või seltsiks.
Loomakasvatuses edu saavutamiseks peab kasvataja olema hästi kursis tema hoole all olevate olenditega, olgu need siis kodu- või põllumajandusloomad. See nõuab, et ta tunneks nende kasvu- ja arenguprotsesse, paljunemistsükleid ja harjumusi, toitumisvajadusi ja geneetikat. Kogu see teave on seotud aretusega.
Kasvataja vastutab oma loomade eest alates nende eostamisest kuni sünnini ja vähemalt nende esimeste elukuudeni. Selleks, et ta saaks neile pakkuda parimat võimalikku hooldust, peab ta teadma võimalikult palju nende vajadustest, hooldusest ja harjumustest. Neid teadmisi saab hankida raamatukogude või veebiallikate kaudu. Head teabeallikad on ka kohalikud loomade varjupaigad, kolledžite ja ülikoolide loomakasvatusosakonnad ning veterinaararstid või haiglad.
Loomade puhtuse eest hoolitseb lisaks oma loomade toitmisele ja peavarjule loomakasvataja. See ülesanne hõlmab loomade põhjalikku pesemist sobivate seepide ja tööriistadega ning nende regulaarset kontrollimist vigastuste ja haigusnähtude või parasiitide suhtes. Head teadmised levinud lemmikloomahaigustest ja nende ravist võivad säästa loomakasvataja raha, vältides sagedast loomaarsti visiiti.
Kasvataja muude ülesannete hulka kuulub loomade pikkuse, kaalu ja muude nende kehas toimuvate muutuste täpne arvestus, mis tähistab normaalset kasvu ja küpsust. Ovulatsiooni ja parimate sigimisperioodide määramiseks vajalikud instrumendid ja testid on edukaks ja kasumlikuks kasvatajaks olemiseks hädavajalikud. Toidu tarbimise jälgimine ja aretusajaloo registreerimine on samuti loomakasvataja toimikute olulised osad.
Kasvataja võib aretada mis tahes kodustatud looma, kelle ta valib. Tema valik võib põhineda isiklikul maitsel, kuid peamised kaalutlused on muud tegurid, nagu loomade ülalpidamiseks saadaolevad rahalised vahendid ja loomade varjupaigale pühendatava ruumi suurus. Kaasatud kulusid tuleb hoolikalt kaaluda, kuna aretuse õnnestumise korral suurenevad need plahvatuslikult.
Mõnede kasvatajate seas populaarsed väikesed loomad on hiired, merisead, ahvid ja rotid. Neid liike saab katsetamiseks ja katsetamiseks laboritesse müügiks aretada. Mõned riigid võivad teatud liigi aretamiseks nõuda erilitsentse; samuti võivad mõned aretusviisid olla mõnes riigis ebaseaduslikud. Enamasti kasvatatakse väikeloomi, nagu kassid, küülikud ja koerad, lemmikloomade või näituste ja näituste eesmärgil. Hobused ja lehmad on kaks kõige levinumat suurt looma, keda kasvatatakse, kuigi mõnes piirkonnas on lambad ja kitsed tavalised aretuslemmikloomad. Naaritsad, rebased ja tšintšiljad on kõige populaarsemad loomad, keda kasvatatakse nende karusnaha pärast.