Fikseeritud tuluhalduri ülesanne on jälgida fikseeritud tuluga portfelli ja kavandada sobivad investeerimisstrateegiad, et tagada regulaarne sissetulekute ja kapitali kasvutulu voog. See, kas need eesmärgid saavutatakse, sõltub tavaliselt asjaomase juhi pädevusest. See määrab tavaliselt ka tema viibimise saatuse ja edu selles finantsvaldkonnas. Hallatavad portfellid koosnevad fikseeritud tulumääraga väärtpaberitest, nagu võlakirjad, eelisaktsiad, hüpoteegiga tagatud väärtpaberid (MBS), varaga tagatud väärtpaberid (ABS) ja palju muud.
Fikseeritud tulumääraga väärtpabereid emiteerivad mitut tüüpi institutsioonid ja organisatsioonid üle maailma, näiteks valitsused ja ettevõtted. Need väärtpaberid pakuvad erinevat riski- ja tootlustaset ning kuna fikseeritud tulumääraga väärtpabereid on mitut tüüpi, on neil tavaliselt väga erinevad omadused. Üks nende ühine omadus on aga see, et nad maksavad neile, kes neid oma portfelli jaoks ostavad, fikseeritud intressimäära. Fikseeritud tuluhalduri ülesanne on analüüsida erinevaid omadusi, kaaluda võimalikke riske ja tootlusi ning teha otsus soetada need, mis tema tegevuse eesmärki kõige paremini täidavad.
Sõltuvalt ettevõtte või tegevuse suurusest võib fikseeritud tuluga juht täita erinevaid ülesandeid. Sellised ülesanded võivad hõlmata uurimist ja analüüsi, kauplemist ja portfellide tasakaalustamist. Teadusuuringud hõlmavad peamiselt uute võimaluste otsimist seoses fikseeritud tulumääraga investeeringutega. Analüüs hõlmab võimalike riskide hindamist, mis võivad tekkida teatud investeeringute tegemisel. Juht uurib ka viise, kuidas juhtida ja minimeerida riske, suurendades samal ajal tootlust. Kauplemine seisneb peamiselt väärtpaberite ostmises ja müümises turul.
Tasakaalustamine on portfelli komponentide algse kavandatud kaalu taastamine. Näiteks võib fikseeritud tulumääraga haldur plaanida hoida oma portfelli 70 protsendi valitsuse võlakirjade ja 30 protsendi ettevõtete võlakirjade juures. Kui näiteks ettevõtete võlakirjad ületaksid riigivõlakirju, võiks see moodustada 37 protsenti portfellist. Ta müüb sobiva koguse ettevõtete võlakirju ja suunab saadud tulu rohkematesse valitsuse võlakirjadesse. Nii toob ta tasakaalu tagasi 70 protsendini riigivõlakirjadest ja 30 protsendist ettevõtete võlakirjadest.
Fikseeritud tuluga portfelli haldamine eeldab tavaliselt matemaatikat, sest portfelli kuuluvate väärtpaberite analüüsimine nõuab riski ja tootluse mõõtmiseks palju arvutusi. Sõltuvalt konkreetse ettevõtte või juhi enda investeerimisstrateegiast võib statistika olla abiks tulemuslikkuse mõõtmiseks ja prognooside tegemisel. Samuti on sellel ametikohal olulised teadmised ja praktika varahalduse teooriatest, lisaks muudele asjakohastele oskustele.