Onkoloog, kes soovib vähihaiget ravida kiiritusraviga, peab tegema koostööd dosimeetriga. Dosimeeter on meditsiinitöötaja, kelle eriteadmised on kiirgusdoosid ja selle kõige tõhusam manustamine patsiendile. Ta hindab arsti poolt välja kirjutatud kiiritusretsepti ja koostab parima plaani selle kasvajale rakendamiseks, vältides seejuures patsiendi ümbritsevate kudede ja elundite kahjustamist.
Dosimeeter peab olema teadlik brahhüteraapia ja kaugteraapia praktikatest. Brahhüteraapia on ravimeetod, mis hõlmab kiirgusallika rakendamist kasvajale väga lähedale, mõnikord ka patsiendi kehasse. See tava aitab lokaliseerida kiirguse mõju kasvajale, piirates teiste tervete kudede kiiritamisest tulenevat võimalikku kahju. Kaugteraapia on kasvaja sihtimise tava, kasutades väljastpoolt keha tulevat kiirt. Mõlemat tehnikat saab kasutada sõltuvalt sellest, kumb on olukorrale sobivam.
Kui dosimeeter saab onkoloogilt kiiritusretsepti, peab ta hindama patsiendi vajadusi ravikuuri koostamiseks. Õige annuse kavandamiseks tuleb teha käsitsi või arvuti abil tehtud arvutused. Erilist tähelepanu tuleb pöörata ravikoha lähedal asuvatele tervetele kudedele või elunditele. Dosimeetrid, mida tuntakse doosi piiravate struktuuridena, peab neist teadlik olema ja koostama plaani, mis rakendab kiirgust tõhusalt neid kahjustamata. Sageli kasutatakse 3-D-kujutisi või skaneeringuid, nagu MRI-d või PET-skaneeringud, et aidata selgelt määratleda kasvaja asukohta ja selle asukohta nende struktuuride suhtes.
Pärast plaani koostamist võib dosimeeter seadistada ravi simulatsiooni, et kinnitada, et see toimib ootuspäraselt. Katse ajal võib ta kindlaks teha, kas patsiendi kehaosi on ravi ajal vaja immobiliseerida, et hoida terved kuded ohutuna ja tagada kiirguse õige rakendamine. Sellistel juhtudel võib olla vaja selleks luua valandeid või vorme.
Teine valdkond, kus dosimeetril peab olema oluline väljaõpe, on kiiritusravi seadmete kasutamine. Ta vastutab ravis kasutatavate masinate kalibreerimise ja selle eest, et see vastaks standardile. Dosimeeter teeb sageli koostööd mõne teise meditsiinitöötajaga, keda nimetatakse meditsiinifüüsikuks, et rakendada ravi sobivate seadmete abil, tagades selle ohutu ja korrektse läbiviimise.