“Soola kohal” on idiomaatiline väljend. See loodi keskajal üllas laua taga istumise alusel. Sool, mis oli päeva üks väärtuslikumaid ja hinnatumaid vürtse, asetati umbes pika peolaua keskele. Isand ja tema pere istusid lauapea poole ehk „soola kohal”, teenijad aga jala poole ehk „soola all”.
Keskajal oli ühiskond jäigalt kihistunud. Lordidele, aristokraatiale, sõltumatutele maaomanikele ja teistele tähtsateks peetud inimestele anti palju õigusi ja privileege, eriti avalikult. See hõlmas õigust mööda minna järjekordadest turulettidel, õigust süüa esimesena, kui eine oli hõre, ja õigust süüa lauas “üle soola”. Nad võtsid neid õigusi väga tõsiselt kui auastme ja võimu märki ning valvasid neid kadedalt. Madalama klassi kodanikke, kes keskajal moodustasid valdava enamuse elanikkonnast, võidi nende privileegide anastamise eest karistada.
Laua taga istumine oli ka viis austada maja kõrgeid külalisi. Külalised, kes väärisid soola kohal istumist, olid tõenäoliselt võimsad mehed või naised ja nende abikaasad. Usulised kõrged isikud, nagu piiskopid, istuksid tõenäoliselt sellisel positsioonil, samal ajal kui praktikud, nagu mungad või preestrid, istuks tõenäoliselt soola all – välja arvatud juhul, kui isand või tema naine olid eriti usklikud. Külaskäivad isandad ja nende perekonnad istuksid lauapea lähedal, kuid nende teenistujad istuvad soola all koos majapidamisteenijatega.
Mõiste “soola kohal” on tänapäevalgi levinud, eriti Inglismaal ja mujal Euroopas. Tänapäeval võib kõrge riigiametniku või ettevõtte juhi kohta öelda, et ta on “üle soola”. Seda terminit võib kasutada ka juhi tähtsuse märkimiseks uuele töötajale või klubiliikme staatuse väljendamiseks uuele algatajale. Mõnes ettevõttes on siiani kombeks näidata au välisemissaaridele ja kõrgetele isikutele, istudes nad diplomaatiliste kohtumiste või söögikordade ajal lauapea lähedale.
Seda terminit on läbi aegade kasutatud ka kirjanduses oluliste, kõrgete või võimsate inimeste tähistamiseks. Seda saab kasutada ka filmides või lauludes. Seda fraasi võib kasutada tõelise aumärgina või sarkastiliselt, näitamaks, et inimene peab end eriliseks või võimsaks, kuid tegelikult seda pole.