“Pro bono publico” tähendab tööd, mida teeb kogenud professionaal valdkonnas, milles ta on koolitatud, ilma hüvitiseta. Seda pakuvad sageli advokaadid ja teised õigusspetsialistid, et aidata neid, kes ei pruugi endale õigusabi lubada, ning seda peetakse sageli võimaluseks parandada advokaatide mainet üldsuses. On agentuure ja rühmitusi, mis aitavad ühendada inimesi advokaatidega, kes soovivad selliseid teenuseid osutada. “Pro bono publico” võib viidata ka tasustamata tööle, mida pakuvad professionaalid väljaspool seaduslikku kaubandust.
Sageli lühendatakse lihtsalt sõnaga “pro bono”, pro bono publico on ladinakeelne fraas, mis tähendab “avalikkuse huvides”. Seda tüüpi tööd teevad tavaliselt advokaadikoolituse ja -kogemusega spetsialistid, sageli juristid, kes muidu võivad samaväärsete õigusteenuste osutamise eest palju raha küsida. Advokaat võtab kohtuasja kellegi eest, kes ei saa endale õigusteenuseid lubada, ja abistab seda isikut juriidilistes küsimustes. Selline pro bono avalik töö võib hõlmata nii kriminaal- kui ka tsiviilasju ning pärast lahendamist ei saa advokaat osutatud õigusabi eest hüvitist.
Advokaadid ja advokaadibürood näevad pro bono publico tööd sageli kui viisi, kuidas õigusspetsialistid saavad endale positiivsema avaliku kuvandi luua. Advokaadid on sageli kujutatud ahnete või hoolimatute professionaalidena ametis ning selline töö annab vahendi, mille abil saab neid kujutisi pärismaailma näidetega ümber lükata. Mõned advokaadibürood nõuavad seda tüüpi tööd isegi oma advokaatidelt. Kuigi pro bono avalik töö ei ole tingimata seadusega nõutud advokaatidelt kõigis valdkondades, on mõned piirkonnad vastu võtnud seadused, mis nõuavad sellist tööd juristidelt, kes soovivad säilitada kutselitsentse.
On mitmeid erinevaid rühmitusi ja agentuure, kes võivad aidata inimestel leida advokaati, kes on valmis töötama pro bono publico. See erineb mõnes kohas kõigi inimeste seaduslikust õigusest olla kriminaalmenetluses esindatud, kuna riiklikele kaitsjatele hüvitab endiselt osariik või föderaalvalitsus. Pro bono avalik töö võib ulatuda ka juriidilisest valdkonnast kaugemale. Iga professionaal, kes osutab oma teenuseid tasuta, teeb sellist tööd, mis erineb muust vabatahtlikust tööst selle poolest, et inimene kasutab oma kutseoskusi, mitte ei täida üldisi tegevusi.