Eelkõige poliitika- ja äriareenil on aegu, mil inimese avalikud sõnad ei ühti tema isikliku seisukohaga mingis küsimuses. Iga kord, kui riigiametnik või ettevõtte pressiesindaja teeb avaliku avalduse, milles väljendab täielikku toetust teatud küsimusele, näiteks diskrimineerimisvastastele õigusaktidele, ja jätkab eraviisiliselt diskrimineerivat palkamist, võib öelda, et ta teeb kõnesolevale küsimusele sõna otseses mõttes. .
Huuleteenindus on ebaviisakas või pinnapealne katse võita avalikkuse poolehoidu, näides olevat võtnud populaarse hoiaku, kuid tegemata vähe jõupingutusi, et seda seisukohta eraviisiliselt omaks võtta või rakendada. Ettevõtte pressiesindaja võib lubada näiteks pressikonverentsil pettuse- või omastamissüüdistusi uurida, kuid sellist uurimist kunagi ei toimu. Pressiesindaja ütles lihtsalt ausa äritava ideele suusõnaliselt.
Selle praktika kasutamine vastuolulise küsimuse või konkreetse kodanike alarühma vajaduste puhul on populaarne trikk ka valijatega kurameerivate poliitikute seas. Kui teda ümbritseb rühm põllumehi, võib poliitik lubada kehtestada töölisklassile maksusoodustusi. Jõukate ettevõtete omanike seltskonnas viibides võib sama poliitik lubada ettevõtetele sarnaseid maksusoodustusi. Mõlemal juhul teeb poliitik lihtsalt sõna, et näida nii äri- kui ka töölisklassi pooldajana.
Kui inimene on tabatud sõna otseses mõttes, pettuvad paljud inimesed tema näilisest silmakirjalikkusest. Töötajad, kes uskusid, et nende ülemus lubab märkimisväärset palgatõusu, võivad muutuda rahulolematuks, kui lubatud palgatõusud ei realiseeru. Arusaam, et usaldusväärne ametnik või autoriteet on võtnud kasutusele kahepalgelised tegevused, võib mõne jaoks olla väga valus pill, mida alla neelata. Teised võivad selle ametniku või tööandja tulevastesse lubadustesse või kohustustesse suhtuda palju küünilisemalt.
Huuleteenindus võib võrdsustada ka mõistetega “suitsu tagumikku puhumine” või “kuu lubamine”. Need on kõik variatsioonid avalike lubaduste andmisest, mida pole kunagi kavatsetud eraviisiliselt täita. Mõned peavad seda praktikat pigem suudlemisprotsessiks, mille käigus kõneleja soovib avaldada muljet kõrgemale autoriteedile oma avaliku suuremeelsuse või sotsiaalse teadlikkusega, säilitades samal ajal oma era- ja vastupidise seisukoha samades küsimustes.