Kellegi “halbades raamatutes” viibimine tähendab selle inimese poolehoidu. See on ingliskeelne fraas ja selle tähenduse mõistmine võib olla kultuuriliselt sõltuv. See on alliteratiivne kollokatsioon, mis vihjab sellele, et inimesel on raamat, kuhu ta kirjutab üles inimeste nimed, kes talle ei meeldi. See tähendab, et raamatus olev isik on seetõttu välistatud juurdepääsust ja raamatu omaniku eelistustest.
Mõiste “halvad raamatud” märgiti esmakordselt 1509. aastal ajakirjas “The Parlyment of Deuylles”. 1592. aastal kirjutas Robert Greene kuritegeliku tegevuse musta raamatu loomisest. Raamatus nimetati mitmesuguseid kurjategijaid, nagu ta neid nägi, ja kirjutas nende kuritegudest. On selge, et idee headest, halbadest ja mustadest raamatutest pärineb otsesest ja füüsilisest asjast, mis on aja jooksul muutunud kujundlikuks.
Mõned usuvad, et idee sattuda kellegi halbadesse raamatutesse tuleneb sellest, et oled tema raamatutest või elust väljas. See on sotsiaalse tõrjutuse idee. Tõsi on öelda, et sellises olukorras olemine kipub inimese teise elust välja tõrjuma, kuid emotsioonis peitub midagi enamat kui lihtsalt tõrjumine. Inimesel, kes paneb teise halbade inimeste raamatusse, on teiste vastu halvad tunded. Need halvad tunded võivad, kuid ei pruugi levida kujundliku raamatuga inimese sõpradele ja järgijatele.
Agressiivsema idee päritolu pärineb ilmselt keelu ideest. Keelamine tähendab kellegi nime üleskirjutamist. Siin on midagi enamat; see tähendab, et isik on ühiskonnale kahjulik ja ta peaks kaotama oma positsiooni ühiskonnas, vara ja potentsiaalselt ka elu. Diktaator Sulla andis sellise keelustamisnimekirja välja 82. aastal eKr ning seda tegi ka Octavianuse, hiljem Augustuse, Mark Antoniuse ja Lepiduse triumviraat. See viimane keeld viis Cicero surmani.
Need olid sõna otseses mõttes paberile või pärgamendile kirjutatud nimekirjad. Raamat võis muistses mõttes olla nii kirjarull kui ka koodeks. Kaasaegne idee raamatust on koodeksi sünonüüm ja see võis välja kujuneda keskajal. Seetõttu võib arvata, et idee sattuda kellegi halbadesse raamatutesse arenes välja sõnasõnalistest raamatutest, milles loetleti inimesi, keda ei kiida heaks. Sellised mustad raamatud olid ilmselt olemas Prantsuse revolutsiooni ja võib-olla ka Inglismaa kodusõja ajal.
Seda fraasi kasutatakse faktiväite või hoiatusena. Tavaliselt kasutab seda keelustaja ja keelatud isiku juures kolmas osapool. Seda võib kasutada selleks, et käskida kellelgi järjekorras hoida või kellelegi poolehoidu pakkuda, või seda võib kasutada selleks, et selgitada, miks inimest ei nähta kellegi teisega samas sotsiaalses olukorras.