Lapse poolitamine on viide Vana Testamendi loole Kuningate 3:5–14, mis puudutab Saalomoni otsust, mis näitab tema tarkust, kui talle antakse raske ülesanne. Saalomonil kui kuningal paluti sageli otsustada raskete probleemidega inimeste vahel ja tema lahendusi peeti väga targaks. Seda terminit kasutatakse sageli ebamõistliku lahenduse kirjeldamiseks, mida võib kasutada alustõe leidmiseks.
Kuningates lähenevad Saalomonile kaks naist, kes mõlemad väidavad, et on sama lapse emad. Tegelikult on üks naine oma lapse unes lämmatanud ja võtnud teise naise lapse, kellega ta jagab kodu. Ärgates leiab elava beebi ema, et hoiab süles surnud last, kes tema teada pole tema oma. Kuna ta ei suuda veenda surnud lapse ema talle oma last tagasi andma, lähevad nad Saalomoni juurde kohut küsima.
Saalomoni lahendus on üsna ainulaadne. Ta kuuleb mõlemat poolt, mis on identsed, ja otsustab, et kõige parem on laps pooleks lõigata, et mõlemad emad saaksid osa. Seda teha tähendab aga lapse tapmist. Juba lapse kaotanud ema on lahendusega rahul, kuid pärisema hüüab ja anub Saalomoni, et ta laseks teisel naisel oma last elusalt üles kasvatada.
Kui tõeline ema protestib lahenduse vastu ja on valmis loobuma oma õigustest emana, et hoida oma lapse elu, annab Solomon lapse talle. Tema reaktsioon on tõelise põlvnemise määramisel võtmetähtsusega ja tema armastuse sügavus lapse vastu võimaldab tal oma õigustest loobuda seni, kuni laps elab.
Lapse lahutamine on sisuliselt ebamõistlik otsus ja võib viidata mis tahes otsusele, mis tuleb teha, kui üksikasju on raske kindlaks teha. Tegelikult pole see lahendus, vaid ähvardus, mis üritab olukorra tõesust välja uhutada, et teha kõige targem otsus.
Mõnel eestkosteõiguse juhtumil võidakse kuulda kohtunikku ütlemas: “Me ei saa last täpselt jagada,” viidates lapse hooldusõiguse üle otsustamisele. Selles mõttes on Saalomoni hämmingus perekonnakohtutes endiselt tunda kogu maailmas.
Lisaks tähendab see fraas, et otsuse saab teha ainult ühe poole kasuks ilma vaidlusaluse eseme väärtust hävitamata. Keegi ei saa tegelikult last pooleks jagada. Selle asemel peab ta otsustama, et vaidlusaluse vara tegelik omanik on ainult üks isik. Saalomoni otsus küsib: “Kes väärib või kellel on sellele õigus?”
Mõned arvavad, et see lugu on ka allegooria juudi monarhia lõhenemisele, mis leidis aset pärast Saalomoni surma. Koraan jutustab selle loo ümber, heites Saalomoni lapsena Taaveti õukonda. Ta võtab pärast naiste jutu kuulmist noa välja, et laps pooleks lõigata, sama tulemusega nagu Vanas Testamendis.
Tegelikult peab David Saalomoni tegevust hulluks ja käsib kohtunikel tema mõistuse üle otsustada. Kohtunikke üllatab tema tarkus ja taiplikkus. Beebi poolitamine on Koraani järgi Saalomoni Tarkuse algus.