Fraas “külmavereliselt” on idioom, mis tähendab emotsioonideta tegutsemist, ilma tunde ja kireta. Tänapäeval kasutatakse seda kõige sagedamini, kui viidatakse mõrvadele, mis ei olnud emotsionaalselt motiveeritud. Fraasi päritolu pärineb 1600. aastate algusest ja põhineb keskaegsel meditsiinilisel veendumusel.
Algselt arvati, et see fraas on palju sõnasõnalisem, kui seda praegu peetakse. Varased arstid arvasid kunagi, et inimese emotsioonid ja sisemised vedelikud on omavahel tihedalt seotud. Näiteks arvati, et veri läheb sõna otseses mõttes kuumaks, kui inimene muutub vihaseks või kirglikuks.
Ja vastupidi, kui inimene oli rahulik, väheste emotsioonidega või üldse mitte, arvati, et tema veri on jahe. Ehkki 17. sajandil öeldi, et keegi tegi midagi “külmavereliselt”, tähendas see, et nad olid kalkuleeritud ja emotsioonidest vabad. Samuti arvati, et inimese veri oli sõna otseses mõttes lahedam kui emotsionaalsel inimesel. Sellest ideest tulenevad ka terminid “külmavereline” ja “kuumavereline”.
Mõned keeleteadlased arvavad ka, et see fraas võis algselt tõlgitud otse prantsuse sõnast sang-froid. Sang-froid tähendab “rahulikult” või “rahulikult”, kuid tõlkes tähendab “verekülm”. Prantsuskeelsel terminil on aga üldiselt positiivne varjund, samas kui sõna “külmavereline” kasutatakse sagedamini negatiivselt.
Vastavalt Oxford English Dictionary’le kasutas esimest korda fraasi „külmavereliselt” 1608. aastal inglise sõdur Sir Francis Vere oma kommentaarides sukeldujate teenistuse kohta. Vere teatas, et kirjutas “külmavereliselt raamitud resolutsiooni”. Seda väljendit kasutati järgmise saja aasta jooksul erinevates dokumentides, mis ilmus kirjanduses 1711. aastal, kui Joseph Addison kasutas seda fraasi oma perioodilises väljaandes The Spectator mõrva kirjeldamiseks.
Võib-olla on selle termini lähiajaloo kõige kuulsam kasutusala Truman Capote 1965. aastal ilmunud raamat pealkirjaga In Cold Blood. Capote ja raamat kogusid kuulsust ja kurikuulsust, kui ajakirjanik Capote vandus, et raamatu sündmuste kirjeldus oli puhas fakt, mis oli pelgalt väljamõeldud stiilis räägitud. Vaidlused puhkesid, kui mitmed raamatus esinenud inimesed süüdistasid Capotet suurte stseenide väljamõtlemises ja tegelaste valeandmete esitamises. Kas kurikuulus või mitte, aga taaselustas raamat ajakirjandusstiili, mida Mark Twain kasutas peaaegu sajand tagasi. Nüüdseks uueks ajakirjanduseks nimetatud Capote’i ilukirjanduse kirjutamise tehnikaid peetakse enamikus ajakirjandusfilosoofiates oluliseks.